Elmo Joa: Rääma kool on kogu aeg olnud hea ja aina paremaks läheb

Foto: Urmas Luik

Pärnu linna aasta haridusjuhil 2011, Rääma põhikooli direktoril Elmo Joal möödus Pärnus hiljuti kümnes tööaasta.

Pärnu Postimees käis tunnustatud koolijuhiga haridusjuttu vestmas õpetajate päeval, kui Rääma kooli veidi teistmoodi koolipäev oli lõpule kaldumas ja ees ootas üheksandike korraldatav happening.

Kümme aastat tagasi küsitles siinkirjutaja Joad kui Pärnu linna haridusosakonna vastset juhatajat, tema asumist Rääma kooli juhtima ei osanud siis veel arvata. See kõik pole seganud aastatega kujunenud sõbrasuhteid koolijuhi ja ajakirjanikust vilistlase vahel, sellest omamehelik jututoongi.

Oli see nüüd juhus, et juurtelt Haapsalu mehena Pärnusse sattusid? Kui palju sellest tagasi ongi, kas oma kümme aastat?

See oli 1. august 2001. Pärnusse sattumises on süüdi koolivend praegusest Tallinna ülikoolist Ahti Puudersell, kes tegi suvesaadet Pärnust. Vaatasin siis, et kogu aeg midagi toimus, suvepealinna teema, ja jäigi näppu linna haridusosakonna juhataja konkursi teade. Hiljem selgus, et see oli juba ei tea mitmes konkurss, aga osutusin valituks.

Usun, et sellel kohal töötades tulnuks mulle kasuks, kui teadnuks Pärnust midagi rohkem peale Rüütli tänava ja ranna rajooni, ehk saanuks kergemini hakkama. Linna ja inimeste tundmaõppimine oli huvitav kogemus ja sellest on praeguses ametis palju kasu.

Mõtlen isegi, et see oli toona päris julgustükk hüpata võõras linnas sõna otseses mõttes, pea ees, vette.

Ega mul eriti tuttavaidki siin olnud, kuid Räämal sai just täis seitse aastat ja ausalt öeldes aina paremaks läheb.

Kas on mingit põhimõttelist vahet olla põhikooli või gümnaasiumi direktor?

Gümnaasiumi ja põhikooli vahe on selles, et põhikoolis tegeleme esimeses kahes kooliastmes laste algõpetusega, kolmandas kooliastmes saabub rohkem või vähem valus puberteediiga, ka lapsed õpivad iseennast tundma ja katsetama lubatu ning keelatu piire.

Siis on määrav noorte koduse kasvatuse kultuurikiht: mõnel on see muljet avaldav ja teisel lapsel õrnõhuke. Neile viimastele kulub teine kord rohkem aega, kui võiks. Tublisid ja häid, andekaid lapsi on palju. Rääma kool on kogu aeg olnud hea.

Koolidirektoreid ja koolmeistreid laiemalt häirib gümnaasiumide seadmine pingeritta, aga kui see nimekiri ilmub, arutletakse päris elavalt. Kas midagi sellist võiks olla ka põhikoolide kohta?

See on ju statistika! Ma ei tea, miks on vaja seda osa tähtsustada, sest kooli sisu ei määra statistika.

Eesti hariduse infosüsteemist saab samad arvnäitajad kätte kõigi koolide kohta ning jälgida läbi aastate mõne õppeasutuse käekäiku, kui hästi on neil läinud.

Kas on üldse vaja koole reastada?

Millegi järgi tahavad inimesed ikka teatud edurivi koostada. Lihtne on kasvatada ilus lillepeenar valitud sordiseemnetest: kvaliteet garanteeritud, kõik on ühtemoodi ilusad, säravad. Põhikooli tulevad õpilased, kelle kohta me ei teagi, milline ta on ja missuguseks kasvab.

Kõik seemned on erinevad, tihtipeale pole aimugi, mis taim sellest kasvab – see on nii kirju lillepeenar. Mõnel lapsel läheb kasvamine väga valusalt, aga saame hakkama. Üheksanda lõpul tuleb mõnigi poiss või tüdruk lõpuaktusel ja tänab õpetajat vaevanägemise eest.

Piltlikult: sul on peotäis eri taimede seemneid ja need tuleb ilusaks peenraks kokku panna – see on kunsttükk, mida minu kooli õpetajad teevad. Ma usun neisse, näen, kuidas nähakse vaeva andekamatega, sest ükski kogemus ei tee vaesemaks.

Koolide järjestamine aitab kujundada mainet ja loomulikult tunnen ma rõõmu Pärnu gümnaasiumide kõrgete kohtade pärast.

38 aastat tagasi polnud minu puhul kooliga küsimust. Meie elamine jäi Rääma kooli teeninduspiirkonda. Kui paljud Rääma kooli õpilased on praegu räämakad?

Protsenti ei julge peast öelda. Kui bussiliinid päevakorral olid, tegin väikese uuringu. Päris palju lapsi käib koolis linnatranspordiga, aga praegu sõidetakse bussiga isegi üks peatusevahe või kaks.

Siiski on enamik Rääma kooli õpilasi oma piirkonnast. Mõni on Vana-Pärnust, Raekülast, Mai tänava kandist.

Kas saame öelda, et Rääma põhikool on mõnes mõttes ainulaadses positsioonis. Siin on kasvav tagala, laienev asum, mida ülejäänud põhikoolidel ei ole?

Selles on sul küll täiesti õigus. Kunagi oli Rääma kool linnaserva õppeasutus. Nüüd on linn meist mööda põrutanud. Ehitajate tee pole linna piir.

Laienevad uuselamurajoonid kuni haiglani, sealt kortermajadest tulevad paljud lapsed meie kooli õppima. Viimastel aastatel pole meil olnud probleemi klasside täitumusega.

Pindalalt on Rääma kooli territoorium üks suuremaid, on hingamisruumi.

1,6 hektarit. Hingamisruumi on. Mul ongi hea meel, et kui asud kesklinnas, on krunt suhteliselt väike, seegi üsna maksimaalselt täis ehitatud. Park maja ümber teeb olemise hubaseks. Rääma kooli vana maja on juba päris kompu. Aprillis algab uue osa välisilme ja küttesüsteemide uuendamine.

Kui läinud aasta detsembris hakati rääkima CO2-rahast, tundsin ennast väga isiklikult puudutatuna, sest rahandusministeeriumist oli juba info, et Rääma kool on Pärnu linna taotlusel nimekirjas.

Suvel tegime mitu nõupidamist, kuidas neid töid korraldada. Ainus hirm on, et ehitusturg on hirmus kallutatud, et sellest 220 000 eurost ei saa täita nii palju unistusi, kui tahaks.

Uuele osale, mis praegu näeb välja nagu Bresti kindlus pärast 1941. aasta lahinguid, on vaja uut kesta, aknaid. Siis vähenevad maja kulud ja sellest kokkuhoiust saame maja ilusamaks tegema hakata.

Meil möödus tänavu 30 aastat Rääma kooli lõpetamisest ja kui suure osa klassikaaslastega koolimajas kokku saime ning ekskursiooni tegime, valdas mitmel pool selge äratundmisrõõm, nagu oleks siit alles eile läinud.

Ai, Kalev, seda on praegu valus kuulata! Algklasside plokk on päris kenaks tehtud ja asi ikka liigub paremuse poole.

Tõesti hea, et liigub. Pikkamööda hakkas pilt maja uuest osast juba väga piinlikuks minema.

Mina ei hakka kritiseerima viimase paarikümne aasta hariduspoliitilisi otsuseid Pärnu linnas, mis puudutavad raha paigutamist betoonisse.

Rääma kool on päris palju saanud, kuid omal ajal jäi teistest koolidest rahaasjade ajamisel vist maha.

Oma kooliajast mäletan, et teatud kellaajaks pidi maja tühi olema. Millal nüüd koolimajas tuled kustuvad?

Tänu kevadel valmis saanud evakuatsioonivalgustusele särab koolimaja jõulupuuna ööselgi. Tegelikult on majas ringe kella seitsmeni ja võimlas tehakse sporti hommikul kella kaheksast õhtul üheksani.

Enam kui 30 huviringi Rääma koolis! See ei taha pähe mahtuda.

Ei mahu, jah. Mõnigi ring on stuudio põhimõttel. Andrus Veerpalu on meie kooli vilistlane ja järelkasvu on vaja koolitada. Kui Andruse õe Anu Taveteri nõusse saime, et koolis oleks suusaring, ja arvasime, et ega üle tosina õpilase tule, siis praegu on Rääma suusakoolis mitu gruppi ligi 40 lapsega.

Samasuguse kolmeastmelise stuudio põhimõttega on käsikellastuudio Agapella. Töötab Arina Galkini juhendatav Rääma looduse kool, mille parimale lõpetajale on rändauhind, kuhu graveeritakse õpilase nimi ja aasta – väga uhke värk.

Viimastel aastatel oleme rohkem tähelepanu pööranud aineringidele. Ootamatult palju on tekkinud reaalainetehuvilisi.

Andekate muusikutega on meid jumal Rääma koolis väga hästi õnnistanud. Meil ei ole ühtki kategooriata muusikakollektiivi, kõigil on kõrgem järk.

Õpetaja Ulla Helin-Mengel juhendab eri rühmades tantsijaid ja kooli õunaaia tantsupeol osales rahvariietes 75 õpilast! Kui mõelda, et Rääma koolis on üldse 400 õppurit …

Kõigil esimese klassi omadel on tantsutund ja kellel huvi rohkem, siis neile on tantsurühmad: kokku viis, peale selle neli spordiringi, neli suusagruppi ja muud – nii 30 tuuri neid huviringe kogunebki.

Kuhu läksid tänavu Rääma kooli lõpetajad?

Lõpetas 46 õpilast. Neist läks Sütevakka kaks, Koidulasse viis, ühisesse neli, Hansasse kuus, Ülejõkke kaks, Pärnumaa kutsehariduskeskusesse 25 – tänavu oli meil kutsehariduse aasta.

Pärnumaa kutsehariduskeskusesse minek on üpris loomulik, sest teises linnas elamine on kallis ja meie kutsehariduskeskus on tõesti tasemel.

Kui avalik ehk ligipääsetav on tänapäeva koolidirektor? Kabinetiuks on ikka lahti?

Lahti kindlasti, sest siin läheb ruttu üsna lämmiks. Kui keegi ühest või teisest õpilasest jagu ei saa, tuuakse siia ja klaarime rahulikult.

Räägi mulle lõpetuseks viimane Rääma kooli nali endaga seoses.

Tegime taotluse ühe kolleegi aastate õpetaja nominendiks esitamise kohta. Hoolekogu liikmed aga tõmbasid mulle mütsi päris kandadeni, kui allkirju võeti lausa kahele blanketile. Kogu kollektiiv teadis, mina olin kui pimedusega löödud.

Olin nõupidamisel linnapea juures, kui helistati, et “tule nüüd osakonnast läbi, tahame sulle midagi rääkida”. Siis tõmbas küll selja märjaks. Töö, mille eest haridusjuhile antakse preemia, teevad ära ju oma kooli inimesed.

Nüüd tekkis mõte, et tahaks teadlikult püüdma hakata Pärnu linna suurt hariduspreemiat, mida antakse koolile. Vaat see oleks tunnustus!



CV

 Sündinud 1960 Haapsalus.

Haridus:

 1979 Haapsalu I keskkool,

 1983 Tallinna pedagoogiline instituut, kultuuriteaduskond, orkestrijuht,

 2007 Tallinna ülikool, pedagoogiline nõustamine.

Töökogemus:

 1984–1988 Haapsalu muusikakool, õpetaja,

 1988–1990 Haapsalu I keskkooli muusikateater Pöialpoiss, dirigent,

 1988–1990 Haapsalu Wiedemanni-nimeline põhikool, direktori asetäitja,

 1990–2001 Haapsalu linna algkool, direktor,

 2001–2004 Pärnu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja,

 2004–Pärnu Rääma põhikooli direktor.