Arbo Valdma: Kuna ma oma Pärnu juuri väga armastan, siis see teeb härdaks küll

Pärnu muusikakoolis ­kunagi oma klaveriõpingutega alustanud professor Arbo Valdma tegi raekojas Pärnu muusikakooli õpilase Anasta­sija Mgvdeladzega koputuse kõla kuulamise harjutust. Foto: Lilli Tölp

Homme ennelõunal Lastepargis uhiuuele oma­nimelisele pingile istuv Arbo Valdma avaldab, et kui Pärnus rahvusvahelise noorte pianistide meistrikursuse korraldustiimi liige Kaija Velmet talle paar päeva tagasi ­kavala näoga linnavalitsusest kuuldud uudisest poetas, ei osanud ta end esialgu kuidagi selle pildi sisse panna.

“Sellepärast, et mul on pingiga naljakaid lugusid olnud,” muheleb Kölnis töötav ja üle ­ilma meistrikursusi andev Pärnust sirgunud muusikapedagoog. “Meil Kölnis püüti teha teistmoodi pingindust: kõik õpetajad, kes soovivad jäädvustada enda kohalolu, maksaksid ükskõik mis ajal vabalt valitud summa. Siis te saate oma pingi kontserdisaalis.”

Isikute nimesid on kandnud maailmas paljud uhked templid ja ehkki mullu sügisel arvati Valdma seitsmendana nende väheste hulka, kes saanud Pärnu linna aukodaniku tiitli, tekitab temas veidi kõhklusi, kas see pink ei ­pühendata talle mitte liiga vara. Sagedamini tehakse seda ju siis, kui kedagi peaks mäletama – nii on pink pandud Tšaikovskile, Wagnerile ja mitmele suurmehele Valdma viimaste aastakümnete kodulinnas Kölniski.