E-ained tõusid taas tähelepanu keskpunkti

Sirje Potisepp ütles, et Eesti toiduainetööstuses kasutatavad E-ained pole ohtlikud, kui tarbimisel ei ületata piirnorme ja süüakse mitmekesiselt. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ikka ja jälle teevad häält tervisele suurt kahju toovate E-ainete eest hoiatajad, kelle järel võtavad sõna rahustajad: ohtu pole, kõik püsib kontrolli all.

Kuna tarbijad nõuavad, toovad Eesti toiduainetööstused järjest välja tooteid, mille valmistamisel on loobutud mõnest Est. Paraku ei torma ostjad neile just tormi. Põhjust ei tule kaugelt otsida: need on kallimad.

Tundke toitu

Nüüd on Eesti toiduainetööstuse liit alustanud teavituskampaaniat “Tunne oma toitu”, mille eesmärk on selgitada toiduainetööstuses kasutatavate E-ainete päritolu ja kasutamise põhjusi.

Toiduainetööstuse liidu juhi Sirje Potisepa sõnutsi on tarbijate teadlikkus E-ainete kohta väike ja seegi info on sageli müütidest kantud. “Tegelikkuses on kõik toiduainetes kasutatavad E-ained tohutult põhjalikult kontrollitud ja võib öelda, et Eesti toiduainetööstuses kasutatavad E-ained pole ohtlikud, kui tarbimisel ei ületata piirnorme ja süüakse mitmekesiselt ja tervislikult,” kinnitas Potisepp.

Kel kombeks toiduainete pakendilt E-de kohta uurida, tasub endale selgeks teha, millised neist tasub peljata. Päritolult jagunevad E-d looduslikeks, loodussamasteks ja sünteetilisteks. Kõige ettevaatlikum tasub olla asotoiduvärvidega, mis eriti lastel võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone. Kui toode on väga eredavärviline, maksab kahtlustada, et selles on kasutatud asotoiduvärve.

Potisepa jutu järgi samastab ligemale pool tarbijatest E-aineid säilitusainetega, kuid E-ga on märgistatud näiteks antioksüdandid ja emulgaatorid-stabilisaatoridki. “Näiteks jõhvikates leidub bensoehapet, mida kasutatakse säilitusainena E210, ja paprikas on E160c, mis on tuntud punase toiduvärvina, mõlemat kasutab ka toiduainetööstus,” sõnas ta.

Enamiku toiduainete pakenditel on mõni E kirjas. Miks tootjad neid üldse kasutavad?

“Lisaaineid lisatakse selge põhjendusega, et toit säiliks ega kaotaks oma maitset ja oleks ohutu,” rõhutas Potisepp.

Samuti peab toit olema ilus, sest inimesed ostavad silmadega. Potisepp tõi näiteks maasikatordi. Kui teeme kodus torti, paneme maasikad vahukoore peale ja kui torti üle jääb, pistame külmikusse. Järgmisel päeval on maasikad lössi vajunud ja mahl voolanud vahukoore peale. Kodus sööme tordi ära, aga poes ei saaks seda enam müüa. Nii tulebki jälle E-d appi võtta.

“Miks kasutatakse vorsttoodetes nitraate? Sellepärast, et toidutootja peab tagama toote ohutuse,” sõnas Potisepp. “Nitritid tagavad lihatoodetele vajaliku säilivuse ja mis kõige tähtsam, pärsivad inimesele eluohtlikult mõjuda võiva botulismibakteri arengut. Ükski ettevõte ei kasuta säilitusaineid vastutustundeta, ikka äärmisel vajadusel. Nii palju, kui mina tean, kasutavad Eesti tootjad säilitusaineid kordi väiksemas koguses, kui piirnormid lubavad.”

Tootearendus

Potisepa hinnangul arvestavad Eesti toiduettevõtted üha rohkem tarbijate ootustega. “Tänu investeeringutele tehnoloogiasse ja tootearendusse vähendavad toidutootjad järk-järgult E-ainete hulka toodetes ja püüavad leida looduslikke alternatiive kunstlikele,” ütles ta.

Palju on viimasel ajal räägitud maitsetugevdajast naatriumglutamaadist, mille tähis on E621. Mitu lihatööstust tuleb tänavu turule sellest vabade toodetega, sest avalikkuses levib info aine kahjuliku mõju kohta.

“Saksamaal aga tahetakse naatriumglutamaati vorsttoodetesse tagasi, sest inimesed ei taha osta halle ega maitsetuid vorste,” sõnas Potisepp.

Veel tasub teada, et pakenditel on koostisained koguselt alanevas järjekorras. “Vaadake, E-ained, mida Eesti tootjad kasutavad, on alati lõpus. See näitab nende pea olematut sisaldust,” rõhutas Potisepp. “Aitab tööstuste peksmisest! Me üritame kampaaniaga selguse majja tuua. E-aine ei tähenda automaatselt keemilist lisaainet.”


Lisaainete päritolu

Ained, mis on eraldatud loodusest, näiteks agar-agar (E406) ja karragenaan (E407) merevetikatest, pektiin (E440) puuviljadest.

Ained, mis esinevad looduslikult, kuid on saadud sünteesi teel ehk loodussamased ained, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E300), mida leidub looduses. Sidrun, must sõstar ja astelpaju on enim tuntud askorbiinhappe ehk C-vitamiini allikad. Või säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210), mida leidub pihlakates ja jõhvikates.

Ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel looduses ei leidu analoogi, näiteks asotoiduvärvid.

Allikas: Tunnetoitu.ee