Krismar Rosin: Nirud armastajad, jobud suhtlejad

Põlvkond, kellel on probleeme suhtlemise ja armastusega, võiks õppida eelkäijatelt. Foto: Toby Melville

Trammis vahivad kõik teda ja ta punast kleiti. Mina temaga silmsidet ei hoia, tema aga piidleb mind. ­Kohe jõuame lennujaama. Kas ma ütlen midagi? Jõuame check-in’i juurde ja ta hakkab rääkima oma tunnetest. Katkestan teda poole ­sõna pealt ja lahkun, sest kõht on tühi.

Trammis jään mõttesse: mis on armastus ja ­kuidas inimesed loovad sidet? Tuleb meelde tuttav, kel kombeks nädalavahetustel terve öö amfetamiini teha, et siis kuuest hommikul Coco Locos võrke vette panna. Tuleb meelde sõbranna, kes kasutab Tinderit, et piltidega flirtida. Ja kuidas saaks ära unustada tuttavat, kes kirjutab Instagramis võõrastele näitsikutele, et nad on armsad ja kui keegi samaga vastab, jätkab suhtlust. Meenub sõber, kes pruuti ei otsi, vaid loeb raamatuid, sest need räägivad huvitavamat juttu.

Me oleme põlvkond, kes suhtleb pinnapealselt.

Me oleme põlvkond, kes suhtleb pinnapealselt. Oleme riskialtimad, vajame rohkem seiklusi ja vabadust. Kingime vähem lilli ja hoiame vähe käest kinni. Suvel on see ehk mõistetavam, kui pilk on tavalisest kelmikam ja hing rohkem seiklust täis. Aga mis saab talvel? Kas Kaarel Kose räppis õigesti, et “talvel tahaks abielu, aga suvel ei suuda”?

Reede pärastlõuna. Kolleeg küsib, miks ma ­abiellunud pole. Pobisen midagi vastu. Ta väidab, et ma ilmselt pole õiget leidnud. Ütlen talle, et ta kõlab nagu mu ema. Kuna meil on hea kollektiiv, lubab ta mulle abielunaist otsima minna (ilma et ma oleks ise soovi avaldanud). Tuleb tagasi ja väidab, et ei leidnud.

Ma pole kurb. Lähen koju ja näen huvitava välimusega tüdrukut. Lähen rääkima ja ta saadab mind pikalt. Luuseri tunne on. Aga selle tundega ei tohi koju minna. Bussis näen, et üks tüdruk teeb silma. Lähen teen juttu ja meil klapib. Ta ütleb, et kõik võiksid niimoodi rääkima tulla. Nõustun, et sotsiaalmeedia on normaalse suhtluse ära rikkunud. Jätame hüvasti ja luban talle kirjutada.

Järgmistel päevadel ei kirjuta ma talle, sest kõht on tühi. Oleme põlvkond, kes armastab pooleldi ja suhtleb nagu jobu.