/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Olen sõudnud palju aastaid Pärnu sõudeklubis ja nüüd jälginud Põhjakotka omandiafääri. Sellega seoses on mul küsimus: kas mäletan õigesti, et viis või rohkem aastat tagasi kehtestati Eestis seadus, millega saab maad ja kinnisvara võõrandada, kui riigil või linnal on seda vaja ja omanik ei kasuta seda otstarbel, mis on kinnisvaral, kusjuures riigistamise kompenseerimise suuruse määrab erapooletutest asjatundjatest komisjon?
Juhul, kui see seadus kehtib nagu enamikus normaalsetes riikides (Eesti seda ei ole), saab Pärnu linn seda sõudeklubi ja vibustaadioni paviljoni omandamisel kasutada.
Sõudeklubi kohta kehtib seadus, mis lubab veekogu äärde ainult veespordiehitisi. See tähendab, et sõudeklubi Pärnu asukohas ei saa olla muud kui see, mis seal praegu on. Samal ajal on selge, et Põhjakotkas ei saa ega taha sõudeklubi tegevust korraldada ja tal pole selleks rahagi. Nii et sundvõõrandamine on asjade loomulik käik.
Pärnul on moraalne õigus endise Dünamo varadele, mis ehitati Pärnusse.
Vibustaadioni kohta on volikogu andmas lubadust selle planeeringut muuta, nii et sinna saaks ehitada kortermajad. Selline lubamine oli nõukogudeaegse täitevkomitee ja parteikomitee praktika, kuid nüüd on vähemalt teoreetiliselt kord, milles planeeringute kohta on eelkõige sõnaõigus linnaplaneerijatel ja looduskaitsjatel.
Juhin tähelepanu sellele, et Niidumets oli juba nõukogude ajal kuulutatud linna roheliseks vööndiks ja minu teada ulatub see kuni Niidu ojani. Kokkuvõttes on meil järjekordselt tegemist Pärnu linnavalitsuse ja -volikogu täieliku ajupuudusega.