Endla teatris toimub seitsmes ajalooklubi jõuluball

Ajalooklubi jõuluballi lahutamatuks osaks on igal aastal olnud meeleolukad esinejad. Foto: Ants Liigus

Järgmisel teisipäeval, 23. detsembril toimub Endla teatri sammassaalis seitsmes ajalooklubi HPC jõuluball. Oodatud on kõik noored põhikooli õpilastest üliõpilasteni.

Et tegu on Eesti noori ühendava ajalooklubi korraldatava üritusega, on ball omapärane ja kannab endas kogu ajalooklubi vaimu. Kõnealuse ühenduse tegevuse koordinaatorina olen püüdnud suunata neid noori, saamaks kindlaid väärtusi hindavateks kodanikeks, kes oskavad näha elu enda ümber kogu selle värvikirevuses ja ilurohkuses.

Nagu igal aastal, alustasime seitsmenda jõuluballi organiseerimisega juba hilissügisel. Paika sai pandud balli kuupäev ning koostasime kava, kuidas ja kelle eestvedamisel tutvustada üritust noortele.

Eri esinejad

Sel aastal on silmapaistvaid organisaatorivõimeid näidanud Pärnu Koidula gümnaasiumi gümnasistide kõrval ühisgümnaasiumi noored, kes koos õpilastega Raeküla gümnaasiumist on jõuluballi käinud tutvustamas näiteks Hansagümnaasiumis.

Jõuluballile on oodata ligi 200 noort. Kuna õhtu kava on enam-vähem paika loksunud, võib natuke saladuseloori kergitada.

Tavapäraselt algab ball külaliste saabumisega kell 19 ja kogunemine kestab veidi üle poole tunni. Avakõnele järgneb Vene helilooja Dmitri Šostakovitši loomingul põhinev avavalss, mille esitamine on samuti saanud iga-aastaseks traditsiooniks. Neljandat aastat on dirigent Rein Vendla, kelle juhendamisel mängib Pärnu noorte puhkpilliorkester.

Üles on lubanud astuda õpilased Pärnu Vanalinna põhikoolist, Hansa-, ühis- ja Koidula gümnaasiumist. Kui eelmisel aastal esines noortele Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlane Tuuli Taul, siis sel aastal on lava Kristjan Kasearu päralt.

Õhtu teisel poolel astub üles DJ N-joy. Seega oleme püüdnud säilitada palju ajalooklubi ballile isikupärast ja traditsioonilist ning ühtlasi üllatada uute esinejatega. Kuna ball vältab hilisõhtuni ning tegu on noortele mõeldud üritusega, on lapsevanemad alati oma õla alla pannud ning eelmistele aastatele tagasi vaadates võin kinnitada, et kõik noored on turvaliselt koduseinte vahele jõudnud ja jõululaupäeva nautinud.

Pilk minevikku

Minule on seitse maagiline number. Kas salapära peitub ühes minu lapsepõlve lemmikmuinasjutus „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, mille Walt Disney tõi ekraanile 1937. aasta jõuludeks, või minu ajaloolase-hinges, jääb lahtiseks. Kuid usun, et aeg oleks vaadata mõni aasta tagasi ja meenutada möödunud jõuluballe.

2002. aastal kooli tööle minnes olin veel poisike, noor idealist, kes arvas, et maailma on võimalik muuta. Vaatamata oma nurgelistele tahkudele, on õpetajatöö mulle alati meeldinud.

Kuna ülikooliõpingutest jäi aega üle ja õpilased olid varmad uute mõtetega kaasa tulema, tekkis mõte luua kodanikualgatuse korras seltsing. Pärast klubi põhikirja väljatöötamist ning kinnitamist klubi üldkoosolekul 27. oktoobril 2002 saigi loodud ajalooklubi HPC (History Prosperity Club).

Pärast 2002. aasta sügislaagrit tekkis mõte korraldada jõuluball. Esimene ball jääb alati väga eriliseks. Ballile tuli ligi 80 noort neljast Pärnu koolist. Kuna eelarve oli kitsuke, otsustasime balli teha Raeküla gümnaasiumi ruumides.

Tollal veel kool Raeküla Vanakooli keskuse ruume kasutada ei saanud ning ball toimus kooli fuajees.

Tuleb tunnistada, et pühendusime ruumi kaunistamisele kogu hingest. Õpilased tõid kodudest suuri vaase, jõuluküünlaid, lauakaunistusi. Esimesel aastal domineerisid ballil noormeeste kikilipsud ja tütarlastele kingitud punased roosid.

Avavalssi tantsisid vist kõik 80 külalist. Mitu rõõmsat seika meenub esimese balli ettevalmistustöödest. Nimelt käisime noortega marketis lauale viinamarju ostmas. Kuna õhtu õnnestumine oli väga oluline ja kõik pidi sujuma perfektselt, proovisin ühte viinamarjadest. Kassas arvet tasudes selgus, et kõik õpilased olid kuhugi kadunud.

Jõudsin lõpetada mõtte, et lahedad ikka küll, kui minu juurde astus poe turvatöötaja. Nimelt oli turvakaamera fikseerinud viinamarja söömise ning õpilased olid kõik turvaruumi viidud. Seal küll küsiti, et üks noormees oli veel, kuid õpilased ei tulnud selle peale, et õpetaja oligi too noormees, ja kehitasid õlgu.

Õnneks lahenes kõik ilusasti ja kedagi vangi ei saadetud. Kui poes käidud, läksime tellitud tordi järele. Pagaris selgus, et meie tellimuse kuupäev oli segi aetud. Õnneks mõistsid pagarid oma möödalaskmist ning alustasid kiiresti meie tordi valmistamist. Hilinenud tordil oli küll kaunistuseks tehtud kiri trükivigadega, kuid maitses sellegipoolest väga hästi.

Kuna ajalooklubi jõuluballi populaarsus oli kasvanud ning külaliste arv suurenenud, toimus 2003. aasta ball juba Endla teatri sammasaalis. Tollane haridusosakonna juhataja Elmo Joa käis isiklikult õpilastele tänukirju ja auhinnaraamatuid üle andmas.

Haare laieneb

Peamiselt suusõnaliselt leviv reklaam oli külalisi toonud juba rohkematest koolidest. Ning tuleb tõdeda, et balli populaarsus on aastatega veel kasvanud. Aastaks 2005 kasvas ballikülaliste arv 200ni (õpilasi 25 koolist kõikjalt Eestist) ning mõningate eranditega oleme seda arvu püüdnud säilitada (erand oli 2006. aasta oma 240 külalisega).

Nagu esimesel aastal, on mõningaid viperusi juhtunud hiljemgi. Kord avavalsil kaotas minu abikaasa kinga, kuna aga iga paar oli ametis oma tantsuga, ei märganud enamik külalistest midagi.

2007. aasta ballil selgus mõni tund enne algust, et üks kõlari juhtmetest oli viga saanud. Kuna tegu oli 23. detsembri õhtupoolikuga, leidsime sobiva juhtme Suigust ning sõitsimegi seda Henri Hünneviga tooma. Mina sõitsin ja dikteerisin avakõne ning Henri kirjutas. Õnneks saime juhtme ja valmis kõnegi, seega kõik lahenes.

Rohkelt abilisi

Balli korraldamise taga ei ole kunagi vaid üks inimene. Suurimaks toeks algaastail oli emakeeleõpetaja Anu Helemäe. Tema panus õpilaste auhinnafondi kassasse oli märkimisväärne. Samuti mõjus õpilastele nende keeleõpetaja ning klassijuhataja osalemine ballil alati positiivselt.

Mööda ei saa minna Endla administraatorist Ain Miilbergist, kes on aidanud balli kuupäeva valikul, ruumide korraldamisel ning mõistnud eri aastatest tulenevaid eripärasid ruumide sisustamisel.

Aastast 2005 on dirigent olnud Rein Vendla, kelle juhitud Pärnu noorte puhkpilliorkester on meeleolukas ja nõuab nii mõneltki külaliselt kodus tantsusammude õppimist.

Siinkohal tuleb tunnistada, et koduste tantsutundide puhul on põhirõhk vanematel, eriti emadel. Rahaliselt on peo eelarvet peale õpetajate toetanud Pärnu linnavalitsus haridusosakonna kaudu, Pärnu Vanalinna põhikool ning teised. Kuna tegu on mittetulundusliku, kuid kuluka üritusega, rahastavad balli suures osas õpilased ja nende vanemad.

Erilise panuse balli õnnestumisse annavad õpilased, kes on selle peo kohta teavet jaganud nii silmast silma, kooliraadiote kui -lehtede kaudu.

Aktiivsemaid klubi liikmeid tunnustas eelmisel aastal isegi rahvastikuminister Urve Palo oma tänukirjaga kodanikuaktiivsuse eest.

Pidulik ja südamlik

Miks tulla ajalooklubi jõuluballile? Raeküla gümnaasiumi abiturient Marian Vares vastas nii:

„Tüdrukule pakub ball võimaluse panna selga tõeline peokleit, leida nägus kaaslane, olla heas seltskonnas ja keerutada mõni tants. Ajalooklubi ball on see, mis mulle juba viiendat korda õpetab, kummal käel peab tüdruk poisil olema, millised on riietumise etiketi nõuded (mitte just iga päev ei saa tüdruk pikka kleiti kanda) ja seltskonnatantsude põhisammud.

Ball on mulle andnud igal aastal ühe tõeliselt meeldejääva õhtu eri esinejate ja Pärnu linna noortega. Balliga tähistame ka jõule, natuke teistmoodi - selline pidulik, aga samal ajal südamlik üritus. Õpetused iseseisvaks eluks.”

Kel ajalooklubi tegemiste vastu nüüd suurem huvi tekkis või kes soovib 23. detsembri ballist kindlasti osa saada, palun ühendust võtta kas mõne tuttava klubiliikme või minuga e-posti teel [e-mail].