Lääne-Eesti saartel on mandrirahvale palju näidata

Vilsandi tuletorn. Foto: Tiit Mõtus

Mandrieestlane mõtleb kolmepäevase Lääne-Eesti saarte ringreisi lõppedes, et läheb tagasi suurele maale jõudnuna esimese asjana suitsulestavõõrutusele, ja katsub veesõitude järel tekkinud õõtsumisillusioonist üle saada.

Ajakirjanike sügisesel reisil marsruudil Ruhnu–Saaremaa–Vilsandi–Hiiumaa pakuvad sõbralikud saarteelanikud oma peamist leivakõrvast – kala. Ruhnlased siiga, saarlased, vilsandlased ja hiidlased aga suitsusooja lesta. Ent kui ruhnlase toidulaual jagub siiga kastmesse ja pirukasse, siis hiidlase püügivõrku satub siiakala haruharva.

Toit, mis seal salata, mekib siin teisiti kui mandril ja on üks meeldejäävamaid elamusi käigul Lääne-Eesti saartele.

Rootsipärane Ruhnu

Lennukil Pärnust Ruhnule lähenedes saab juba taevalaotuses aimu, et see kauge maanääps erineb palju Kihnust, millest lennuteel äsja üle vuhiseti. Nimelt katab saare idaosa luitestikku valdavalt okasmets, mis muide võtab enda alla üle poole Ruhnu pindalast.

Saare lääneosa seevastu on madal, tasandikulise pinnamoega ning siin kasvatavad ruhlased oma kapsad-kaalid-kartulid ja karjatavad loomi.

Mandrilt tulijale on Ruhnu loodus, elanikud ja olme põnevad. Iseäranis nüüd, kui turistide hordid väikesaart enda all ei lämmata ja viietunnise praamis loksumise asemel jõuab Pärnust lennukiga mugavalt kolmveerand tunniga pärale.

Ringsu sadam ja lennujaam asuvad saarel teineteise naabruses. Rannikult viib saare ainus ja hiljuti asfalditud tee saare südamesse, kus asub Ruhnu küla, mis tervenisti muinsuskaitse all. Teel möödume uuest jäätmejaamast, mis meile vastu tulnud Ruhnu vallavanema Aare Sünteri eriti uhkeks teeb, koolimajast, kus nelja pedagoogi õpetada on viis last, mõnest majapidamisest, kuni jõuame Liise taluni.

Talu kunagised Ruhnu põliselanike rootslaste aidad on kenadeks ööbimismajakesteks renoveeritud, samas asub kauplus. Pererahvaks on siin Luise Maria Jõers elukaaslase Märt Kapstaga. Jõers peab veel Runö-nimelist kohvikut sadamas, aga süüa saab siinsamas taluski.

Liise talus einestame ehedas madalate lagedega talumajas, mille eksterjööris omanikud suurt midagi muinsuskaitseliste nõuete tõttu muuta ei saa. Niisama autentne näib talu sisemus, kus tänini on kenasti nähtavad kunagiste rootsipäraste etnomustritega seinakapid nurkades.

Elektrit pole, teeme lapsi

14 aastat tagasi saarele elama tulnud Märt Kapsta on Ruhnu muuseumi eestvedaja. Muuseum on Märdile südameasi, ta on aastaid näinud vaeva, et praegu kitsukesele pinnale pressitud Ruhnu möödanik saaks väärikalt üles seatud kahe sajandi vanusesse Korsi talusse. Nimelt soovivad ruhnlased ehitada saare ainsa rannarootslastest mineku järel terviklikuna säilinud talukompleksi ümber eesrindlikuks muuseumiks.

Määratu suur Korsi talu on Eestis ainulaadne oma vundamendita pikkhoone ja küürkatuse poolest, viimasena mainitu on kilekatuse all ja ootab valmimist.

Ruhnu muuseumi praegune püsiekspositsioon avati 1998 ning et kõik siia ära ei mahu, on osa saare kultuuripärandi esemetest hoiul saare elanike majapidamistes.

Külastajatele välja pandu on ruumikitsikusele vaatamata rikkalik: siin saab kaeda umbkaudu 300 ruhnlastele kuulunud töö- ja tarbeeset, 12 stendil fotosid ja tekste saare omapärase ajaloo ja looduse kohta.

Rariteetide hulka võib arvata hülgeküttidele kuulunud 8000 aastat vanad kvartsist tööriistad, puukiriku lohepeakujulise tuulelipu aastast 1644, rootslastest põliselanike valmistatud hülgepüssi ja muud huvitavat.

Aga kõikidest asjadest kaasakiskuvamad on muuseumijuhi asjakohased ja lustakad selgitused Ruhnu ajalooradadel manööverdamisel. Kapsta käest saame muu hulgas teada, et 60 protsenti Ruhnu maast kuulub eri välisriikides elavatele rootslastele ja et mandrilt tulijad pärivad ruhnlastelt tänini, kas saarel on elekter. See küsimus ei olegi 21. sajandi Eestis nii kohatu, kui arvestada, et veel 1990ndate keskpaigas polnud saarel ööpäev läbi elektrit. Nimelt lülitati ruhnlastel vool õhtul kell seitse välja ja hommikul tagasi sisse.

“Aga kui elektrit öösiti polnud, said ruhnlased kõvasti rohkem lapsi kui praegu,” naljatab Kapsta, kes just sel ajal saarele elama kolis.

Kaks kirikut parem kui üks

Ruhnus, mis on üks Eesti väikseim vald, on kaks kirikut, mida teineteisest lahutavad napid meetrid. Ehkki elanikke saarel õieti polegi, toimuvad teenistused mõlemas pühakojas. Uus kirik valmis 100 aasta eest puhtpraktilistel põhjustel: saarerahvas ei mahtunud enam pisikesse puitpühakotta ära.

Esmalt külastame 1912. aastal valminud maakivikirikut, kus soojale septembripäevale vaatamata on hirmus külm. Seejärel põikame vanemasse kotta, mis on Eestis teada olev vanim säilinud puithoone. Kiriku ehitus algas 1643. aastal.

Pühakoja teeb vahvaks asjaolu, et parema poole puitpingiread on oluliselt kõrgemad vasaku poole omadest. Parem külg oli meeste ja vasem naiste ning laste jagu.

Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetajal Harri Reinul täitus tänavu 85 eluaastat. Ta on vanim teeniv Eesti evangeelse luteri kiriku vaimulik. Kapsta jutu järgi peab Rein vahel pühakojas jutlusi, olles kirikus ihuüksi. “Harri ütleb, et pole tähtis, kui inimesi kirikus sellal pole. Jumal on alati kohal,” vahendab Kapsta.

Nagu öeldud, on Ruhnul imetabane loodus. Et seda paremini kogeda, võtame ette rännaku külast läbi metsa Buldersi talu peremehe ja kaluri Kaarel Laugu juhtimisel. Esiotsa sihime Ruhnu tuletorni. Ruhnu majakas pandi püsti 1877. aastal vana puust tuletorni asemel, uus, kokkumonteeritav raudtuletorn valmistati Prantsusmaal Le Havre’is. Majakas kujutab endast nelja tugipiilariga terassilindrit, mille sisemuses viib üles keerdtrepp.

Läänemere piirkonnas on see tänapäeval ainus säilinud seda tüüpi majakas. Ehkki tuletorni valmimise aegu töötas Le Havre’is ka kuulus Prantsuse insener ja arhitekt Alexandre Gustave Eiffel, polnud sel mehel ilmselt Ruhnu majaka projekteerimisega suurt pistmist.

Piki saare idapoolset luitelist külge tagasi sadama ja lennuvälja poole matkates näeb, kuivõrd mitmekesine loodus mahub pisikesele saarele: lumivalge rannaliiv, luited, visad rannamännid, kanarbik ja igal sammul sambla seest vastu vahtivad seenepoisid.

Vilsandi pole ainult Tätte

Vaevu pool tunnikest lendu ja maandume Kuressaare lennuväljal. Õhtusöök on Saaremaa pealinna idamaises restoranis Sadhu, kus loomulikult pakutakse kala ja lausa viit sorti uimelist korraga. Sadhu ja GOSPA peakokk Toomas Leedu ütles, et nii spaas kui kohvikus järgib ta kaht lihtsat põhimõtet: tooraine peab olema kohalik ja värske. Sadhu on Kuressaare kultuurielus tähtis paik: siin korraldatakse kontserte ja muid üritusi.

Reisi teine päev viib meid Kihelkonna valda Loona mõisa, kus asub Vilsandi rahvuspargi keskus.

Loona mõisa peahoone ette saab neljarattalisel tulla tagurpidi, sest kui tavaliselt viib allee häärberi peatrepi ette, siis Loona allee läheneb mõisale maja tagant.

Suures ja korrastatud mõisapargis on peale häärberi säilinud mitu hoonet: tõllakuur, tiigi ääres ait-kuivati, aednikumaja, kus nüüd tegutseb fossiilide muuseum, karjakastell, kus on üleval püsinäitus Vilsandi rahvuspargi ajaloost ja looduskaitsest, RMK teabepunkt ja piimakelder. Kõike seda veab ääretult energiline Maarika Toomel, kelle sabas sõidame Loonast ajaloolist munakiviteed pidi Papissaare sadamasse, et paatidega jõuda Vilsandi saarele.

Toomel toonitas, et Vilsandi rahvuspargi kohta arvatakse tihti ekslikult, nagu hõlmaks park vaid Vilsandi saart. Tegelikult on rahvuspark palju suurem, sest asub Saaremaa läänerannikul Kihelkonna ja Lümanda vallas.

Üle poole rahvuspargi alast moodustab meri, kuhu jääb umbes 160 saart, laidu ja kari. Siin käib linnuvaatlejaid ja muid loodusturiste nii Eestist, Skandinaaviast kui Saksa- ja Inglismaalt. Sestap pole Vilsandi ainus vaatamisväärsus teps mitte Jaan Tätte, ehkki eestlastest reisisellid pärivad enim muusikust maailmaränduri ja Vilsandi saarevahi majapidamise järele.

Vilsandi sadamast viivad kohalikud meid saare läänetippu tuletorni manu, kus peale majaka asuvad Eesti kõige läänepoolsem maja ja paar pea poolteise sajandi vanust teenijate-majakavahtide elamut. Siin on ärinaine Monika Salu võtnud nõuks 19. sajandil ehitatud kasarmu, mida nüüd kutsutakse Felslandi ajamajaks, restaureerida vähese energiatarbega muinsusväärtuslikuks hooneks, kasutades vaid säästlikke tehnilisi lahendusi. Kui maja aasta pärast lõplikult valmis, ei tohiks selle halduskulud isegi kõige kuumemate ega külmemate ilmadega küündida üle 1000 euro aastas.

Salu räägib, et oli pikka aega sobiva ajaloolise ehitise otsinguil, kuni sattus peale Vilsandi majaka teenijate elamule. “Ütleksin, et mina otsisin maja ja maja mind ning nõnda me kokku saimegi,” naerab naine, kes ostis hoone osaühinguga Inotex Grupp.

Ökomaja renoveerimistööd lähevad Inotex Grupile maksma ligi 600 000 eurot. Sellest 242 000 eurot tuleb PRIA-lt (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet). Et tegu on ökoloogiliste taastamistööde näidisega, saab hoone näitude kohta edaspidi aimu kodulehelt, kus jooksvalt esitatakse tehnoloogiate seiresüsteemide andmeid. Ühtlasi on ehitis suusaturistide puhkemajaks ja käsitöökojaks.

Lupja ja tõrva esiisade kombel

Tuletorni juurest matkame Maarika Toomeli kannul piki dolomiitset Vilsandi läänerannikut tagasi saare südamesse. Aeg-ajalt seisatab reisiseltskond, et kuulatada täielikku vaikust. Asi, mida naljalt kusagilt mujalt ei leia.

Suitsulesta-lõunaoode Kusti turismitalus ja siis tagasi sadama suunas. Muide, Toomeli eestvõttel esines Kusti talus 2007. aasta juulis Pärnu linnaorkester, kes andis saare esimese ja seni ainukese sümfooniakontserdi.

Jõudnud tagasi Saaremaale, rändame Kihelkonna naabervalda Lümandasse, kus kohalikus söögimajas mekime pesuehtsat Saaremaa lõunat: tuhliputru suitsulihakastmega. Desserdiks pakutakse leivakreemi rõõsa piimaga. Sel einekorral jääme suitsulestast ilma.

Ihu täidetud, vuhiseme kohaliku giidi Urve Vakkeri juhatusel Tagamõisa poolsaarele. Peatume Odaläitsi allikatel, kus pidavat saama, nagu rahvasuu rääkida teab, end allikaveega pestes aastaid turjalt uhtuda. Kui allikakümblusega liialdada, võib raukki beebiks muutuda.

Seejärel käime Lümandas Saaremaa lubjatööstuses, kus Eestis ainsana veel lupja käsitsi valmistatakse. Tõesõna, sedavõrd arhailist tootmispaika kui Lümandal annab leida. Keset üksikut metsatukka on näha vaid suuri palgivirnu, millega köetakse lubjaahju, mantelkorstent meenutavat ahjumürakat ja lubjakivilatakaid. Ahjusuu ees vedeleb vana sinel. See tõmmatakse kuuma kaitseks peale, kui puude koldesse viskamiseks läheb.

Esiisade töömeetodeid järgivaid töölisi me aga ei kohta, sest lubjatootmishooaeg on selleks aastaks läbi.

Lubjatööstuse vahetus naabruses osaühingus Saare Tõrv valmistatakse sitikmusta puutõrva ja linaõli täpselt nõnda kui aastasadu tagasi. Tõrva tootmiseks kasutakse kohalikke mände, täpsemalt ainult männikände, mis pärast puude langetamist on seisnud maas 20–30 aastat.

Kännud juuritakse ja lõhutakse halgudeks, mis lapitakse tõrvaahju. Seal kuumutatakse puid 12 tundi 500–600kraadisel temperatuuril. Kuumutamise käigus “higistavad” puud välja vaigu ehk puutõrva. Tõrv valgub spetsiaalset toru pidi kogumisnõusse.

Vaarisade töövõtted ära näinud, sõidame Tagamõisa poolsaarele. Kaema Kiipsaare tuletorni, mis on kui Eesti oma Pisa torn. 1933. aastal valminud betoontuletorn on 26 meetri kõrgune. Algul ehitati see ligikaudu 100–150 meetri kaugusele rannast, kuid tänapäeval paikneb ta rannajoone muutumise tõttu meres.

Urve Vakker ütleb, et kui kohalikud vedasid mõne aasta eest kihla, kas viltu vajunud torn peab veel üldse vastu või annab loodusjõududele järele ja variseb täies tükkis merre, nihkus vildakas majakas mõne aja pärast üllatuslikult vanale kohale ja seisab nüüd täiesti sirgelt. “Aga üles torni minna ma sellegipoolest ei soovita,” märgib Vakker.

Päev Lääne-Saaremaal lõpeb piduliku õhtusöögiga Loonal, kus taas nuumame end värske suitsulestaga.

Pruulide pere kodupruul

Reisi viimane päev toob kirjatsurad Saaremaalt Triigi sadamast praamiga Sõrule. Siin astume kohaliku giidi Helgi Põllo juhatusel sisse Sõru pruulikotta.

Pruulikoja ees tervitavad külalisi Katre ja Paavo Pruul, kes end Sõru rannikul kahe pojaga mõnusasti sisse seadnud. Mitmendat põlve hiidlasest pereisa räägib, et tal kulus mandrilt pärit kaasa saarele kolima veenmiseks pea kümme aastat. Nüüd on mehe teinepool Hiiumaal ja eluga igati rahul.

Et Pruulide pere traditsioonilist õlletegu mitte unarusse jätta, võttis Paavo Pruul kätte ja ehitas mullu oma elamu lähedusse pruulikoja ühes sauna ja külalistetubadega. Koja ehitusel läksid käiku kohalikud materjalid: seinad said püsti ümbruskonna põldudelt korjatud kividest, kasutati vanu Hiiumaal põletatud telliseid, puit tuli oma metsast, punakaspruuni saarepuidu korjas Pruul vennaga ei mujalt kui mererannast. Nimelt kandis meri Sõru rannikule tormiga mõnest laevalastist pudenenud saarepuud.

Pruulikojas püüavad pilku metsloomade heitsarvedest lambipirnide ümber loodud omanäolised armatuurid. “Kõik on oma käega metsast üles korjatud, ühtegi looma sarve saamiseks pole ma maha lasknud,” selgitab Pruul.

Kuigi Hiiumaalt nii palju kiviaedu kui Saaremaalt ei leia, on Pruulide mereäärne majapidamine aiaga ümbritsetud. Kivitaral on kõige praktilisem otstarve: see hoiab metssead eemal. Metsanotsusid on siinsetes laantes palju. Suisel ajal krõmpsutavad kinnistul rannarohtu lambad.

Sõrust viib sõit Hiiumaa tuntuima vaatamisväärsuse Kõpu tuletorni alla. See 16. sajandil valminud tuletorn on Läänemere ja Baltimaade vanim ja väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud.

Piki Kõpu poolsaart liigume tipu suunas, mille läheduses asub Kalana küla. Kalanas tegutseb kaks vahvat puhkekohta: Kalana puhkeküla ja Hõbekala külalistemaja kalakohvikuga. Viimasena nimetatu kostitab meid taas suitsulestaga, magustoidu võtame Hõbekala peamajast mõnesaja meetri kaugusele jäävas Kalana puhkekülas.

Nii mõnigi suleseppade seltskonnast armub surfarite paradiisiks kutsutud paika sedavõrd, et lubab järgmisel suvel siia tööle tulla. Kalana puhkeküla peremehe Endel Everti sõnutsi saab siin veel sõita kajaki, veesuuskade, pedaalpaadi, tuubi, jeti või aerupaadiga ning snorgeldada ranniku lähedal uppunud alusele.

Kalana randa on kohalikud rajanud kena promenaadi. Kui Kalana südamiku rannariba on kivisevõitu, siis väikese jalutuskäigu kaugusele jääb liivarand, kus perega suvitajail mugavam suplusrõõme nautida.

Militaarne ja talu ajalugu

Tagasi saare sisemuse poole minnes võtame kursi Tahkuna männimetsade vahel paiknevale Hiiumaa militaarajalooseltsi loodud Hiiumaa militaarmuuseumile.

Ettevõtmise algataja-haldaja Ain Tähiste jutu järgi tutvustab ekspositsioon saare rannakaitserajatisi, relvastust ja laskemoona, aga ka sõdurite olmeesemeid.

Uhkusega näitab Tähiste kogu kroonijuveeli – Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru, kunagisi generaatoreid, tanki ja ainulaadset välilaatsareti masinat.

Tahkunast Kärdlasse jõudnud, teeb meie reisirühma tehnikahuvilisem osa Tähiste juhatusel ekskursi kunagisse elektrijaama. Tähiste sõnade kohaselt plaanivad kohalikud Kärdla südames laiutavast hiigelehitisest luua muuseumi midagi majas muutmata, et külalisele jääks mulje, justkui oleks elektrijaam töös. Muuseumi tarvis on loodud mittetulundusühing.

Jaamal on Kärdla linna kujunemises tugev osa olnud, seda võib tunda igal sammul linna arhitektuuriski, sest valdava osa linnakese tsentrumi madalast puithoonestusest moodustavad endiste vabrikutööliste elamud.

Kärdlast kiviviske kaugusele jääb Soera talumuuseum, kus on säilinud peaaegu kõik vanale talukompleksile iseloomulikud jooned: pikk rehielamu, avar õu, aidad, paargu, kelder ja mõnus suitsusaun.

Muuseumi perenaise Õie Kaupsi värvikast Hiiu murrakust mahlakast jutust saame muu hulgas teada, miks kunagi olid pererahva voodid kitsad ja kõrged. Kõrged seepärast, et kirp ei jõuaks sängi hüpata. Ahtus oli aga vajalik, et abielupaari vahele tüli ei mahuks. Kaups näitab veel vahvaid madalaid kärusid, millega Hiiu naised vanasti kõrtsist mehi koju veeretasid, ja pakub avaral taluõuel käkisuppi. Odrajahust vormitud, lapse rusika suurused käkid leemes olid üks vanade hiidlaste peamisi toite.

Niisiis, kel hing nüüd suitsulesta, paadisõidu või käkisupi järele kisendama hakkas, minge aga Lääne-Eesti saartele!