Pärnus kasvanud ja Eesti kunstiakadeemia (EKA) magistrandi klaasikunstnik Andra Jõgise (22) taies valiti Eestit esindama Praha Stanislav Libensky nimelisel klaasikunstikonkursil.
Eesti klaasikunsti esindab pärnakas
12. oktoober 2011, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgis on õppinud Pärnu Raeküla gümnaasiumis ja lõpetanud Koidula gümnaasiumi 2008. aastal.
“Käisin viis aastat Pärnu Kunstide majas Tiina Saidla kunstistuudios, enne seda ei olnud ma kunstiga tegelnud. Avastasin kunsti endale suhteliselt hilja,” rääkis Jõgis. “Saidla on ääretult meeldiv õpetaja, tänu tema juhendamisele sattusingi EKAsse klaasikunsti õppima. Saidla on olnud seal õppejõud, tundis eri osakondi ja oskas soovitada.”
Praegu õpibki Jõgis esimest aastat EKAs klaasikunsti erialal magistriõppes. Tema magistritöö teema on „Narratiivne figuraalskulptuur klaasikunstis“ ja juhendajaks klaasikunsti osakonna juhataja Mare Saare.
EKA bakalauruseõppe lõputööna valmis Jõgisel teos „Taevas ja Maa“, mis praegu üleval Prahas “Stanislav Libensky Award 2011” näitusel. Stanislav Libensky on Tšehhi klaasikunstnik, kes suri 2002. aastal. 2009. aastast antakse välja temanimelist auhinda ja korraldatakse näitus, kuhu saab kandideerida iga klaasi eriala lõpetanu.
Kolmel aastal, kui näitus on toimunud, on seal alati osalenud eestlasi, sel aastal esindab Eestit Sandra Jõgis. Osa võtavad kunstnikud paljudest riikidest: Ungarist, Suurbritanniast, Sloveeniast, Tšehhist, Poolast, Saksamaalt, Bulgaariast, Austraaliast, Taanist, Austriast, Jaapanist ja USAst. Libensky auhinna pälvis tänavu Jirí Ruzicka Tšehhist. Auhind anti kätte galaõhtul kuningalossis.
“Näitus ise asub lossis, kuninglikus tallis. Nad nimetavad seda nii, aga tegelikult ei ole see tall, vaid uhke moodne näitusesaal, mis asub seal, kus kunagi on olnud tall,” seletas Jõgis.
Miks paelub Sandra Jõgist klaas?
“Klaas võlub mind oma omadustega: samal ajal nii tugev kui õrn, nii selge kui salapärane. Klaas on nagu peatatud hetk, seiskunud mälupilt, mida saad hoida ja jagada. Mulle on oluline säilitada mälestusi ja emotsioone. Ma tunnen tihti, et olen viimane, kes mäletab pikki sünnipäevalaudu süldiga, kes teab, kui õnnelik on lapsepõlv mobiiltelefoni ja arvutita. Minu kümme aastat noorem õde ei tea kõigest sellest midagi. See on kadunud maailm,” mõtiskleb kunstnik.
Tulevikus loodab Jõgis tegutseda klaasikunstnikuna. Loodetavasti Pärnus? “Kindlalt ma seda veel ei väidaks. Küll võin väita, et Tallinnaga see seotud ei ole. Kuigi kultuurielu kontsentreerub mõnusasti sinna, eelistan ma sellele ruumi, rahu ja mõnusat töökeskkonda. Kogu oma õppeperioodi vältel olen enamiku nädalavahetusi ikka kodus Pärnus veetnud,” lausub ta.