Ees ei seisa kerged ajad

Indrek Teder Foto: PP

See on minu esimene aastakõne 2011. aasta kevadel valitud riigikogu ees. Ainuüksi asjaolu, et üle poole riigikogu XII koosseisust on olnud valitud rahvaesindajaks ennegi, näitab valijate usaldust ja seda, et Eesti seadusandja tegevusega võib suures plaanis rahul olla. Kui valijad saavad anda hinnangu riigikogu tegevusele iga nelja aasta järel, siis õiguskantsleril on märksa parem positsioon. Mulle annab põhiseadus võimaluse teid kogu aeg kritiseerida. Põhiseadusest tulenevalt on minu ülesanne pidevalt analüüsida, kas teie vastu võetud seadused on kooskõlas põhiseadusega, ja tuua välja puudujäägid.

Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad, et Eesti vajab haldusreformi – kohalike omavalitsuste sisulist tugevdamist, mille üks võimalusi on nende arvu koomale tõmbamine. Nimelt, kui vaadata omavalitsustel lasuvaid ülesandeid sotsiaalvaldkonna ja ühistranspordi korraldamisel, lasteaedade loomisel ja rahastamisel, planeeringute menetlemisel, ehitusjärelevalve korraldamisel (nimetades siin vaid mõne omavalitsuse ülesandeist) ja võrrelda neid omavalitsuste elanike arvu ja eelarvete mahuga, on näha selge vastuolu.

Kust võtab alla 1000 elanikuga omavalitsus raha, et palgata tööle eriharidusega ja motiveeritud sotsiaaltöötaja või planeeringute menetlemiseks pädev ametnik või korraldada sujuv ühistransport lähimasse tõmbekeskusesse?

Ka väikeste omavalitsuste elanikud soovivad, et keset nende väikevalda ei püstitaks arendajad ootamatult suurt tuuleparki, nagu sedagi, et nad saaksid isikliku auto puudumisel lähimasse keskussesse apteeki, perearstile, rõivapoodi ja kinno.

Mulle tundub, et haldusreform on kombekohaselt maetud ja isegi kui see aeg-ajalt uuesti kerkib, sest vajadus selle järele on ilmne, tundub see suusoojaks. Reaalset tegevust seadusandjalt ei järgne, sest arusaadavalt on selle reformi käigus tarvis vastu võtta ebameeldivaid otsuseid. Need aga võivad vähemasti üheks valimisperioodiks muuta häälesaagi ühest või teisest omavalitsusest kesiseks.

Ometi julgen arvata: haldusreform võib pikas perspektiivis olla ühiskonnale sedavõrd kasulik, et annab reformi tegijatele hoopis hääli juurde. Haldusreformi heast mõjust räägivad nii meie riigist oluliselt paremal järjel riigid kui need, millel pole läinud nii hästi kui meil.

Näiteks Taanis, mis pindalalt on meiega enam-vähem ühesuurune, rahvaarvult 4,5 korda suurem, toimus haldusreform 2007. aastal, kui pea 300 omavalitsusest jäi alles 98. Minu Taani kolleeg on väljendanud seisukohta, et reform läks ootamatult lihtsalt ja on isikute põhiõiguste ja -vabaduste tagamisel andnud häid tulemusi. Sama on kinnitanud mu Läti kolleegid. Võib-olla tasub uurida ülejäänud riikide kogemusi haldusreformi tegemisel ja saada sedakaudu kinnitust, et see nii hirmus ei olegi? Kordan, väga paljud minu ette jõudvad inimeste probleemid tulenevad kohalike omavalitsuste haldussuutmatusest.

Jätkates otsustajate teemaga, pean paslikuks meelde tuletada, et kõige olulisemad otsused meie riigis peavad sündima riigikogus. Oleme põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia – nii otsustas rahvas põhiseaduse üle toimunud rahvahääletusel.

Põhiseaduse rikkumine on see, kui parlament muutub kummitempliks, mañanaparlamendiks ehk kohaks, kus ei toimu sisulisi arutelusid, vaid pelk asjade otsustamise täitevvõimu kätte usaldamine ja otsustamatus ja kus käib sedakaudu enese vastutusest vabastamine.

Kui te ülemöödunud nädalal arutasite Euroopa finantsstabiilsuse fondiga (EFSF) seonduvat, üritas rahandusminister teid veenda, et loobuksite enne iga konkreetse garanteeriva abikokkuleppe sõlmimist selle tingimuste ja mahu üle debateerimast.

Esitasin nimetatud menetluses oma arvamuse ja mul on hea meel, et suutsite lühikese ajaga muuta n-ö EFSF eelnõu nii, et riigikogu roll abipakettide üle otsustamisel muutus algselt pakutuga märgatavalt suuremaks. Mul on suur lootus, et riigikogu liikmed otsustavad olla otsustajad.

Aga näidete juurde, mis ilmestavad, et riigikogu ei kasuta endale põhiseadusega antud funktsiooni olla tähtsate asjade otsustaja, vaid delegeerib otsustamise valitsusele. Siinjuures, kui valitsus ei tegutse, ei võta riigikogu midagi ette.

Nii on see tehnovõrkude ja -rajatiste talumistasudega. 2010. aasta suvel tegin riigikogule ettepaneku, milles ütlesin, et kehtivad tasud nendele inimestele, kes taluvad oma maal suuri tehnovõrke, on põhiseadusvastaselt madalad. Riigikogu eelmine koosseis nõustus minuga, et põhiseadusvastane olukord eksisteerib.

Kas midagi on selles valdkonnas muutunud? Kas riigikogus on toimunud debatte, milline peaks talumistasude regulatsioon olema? Ei ole. Debatte peavad parlamendi asemel ajaleheveergudel hoopis kannatavad maaomanikud ja justiitsministeerium.

Tehnovõrkude ja -rajatiste naeruväärselt madal talumistasu puudutab paljusid maaomanikke. Minu ettepanekust on möödas aasta. Praeguseks ei ole riigikogu ise valmistanud ette eelnõu, mis kõrvaldaks põhiseadusvastase olukorra, ega ole ta nõudnud seda valitsuselt. Minu hinnangul on aasta küllalt pikk aeg, et keeruline õiguslik probleem saaks lahendatud, ja on vale, et parlament aktsepteerib põhiseadusvastase olukorra püsimist. Ma ei ole siiani läinud selle teemaga riigikohtusse, sest tõesti uskusin, et parlament mõistab olukorra tõsidust ja lahendab probleemi.

Teine näide. 2009. aastal esitasin riigikogule ettekande sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooniteenuse probleemist. Riigikogu komisjonid nõustusid ettekandega ja tegid täitevvõimule ülesandeks asjakohane regulatsioon välja töötada. Seda töötatakse välja siiamaani. Mida on riigikogu komisjonide kaudu teinud, et see probleem saaks lahendatud ja ühtlasi seadusandja tahe täidetud?

Kolmas ja arvestades, et ilmad lähevad külmemaks ja lumi tuleb varsti maha, kõige aktuaalsem näide. Juunis 2010 tegin riigikogule ettekande ajutise peavarju ja varjupaigateenuse kättesaadavusest peavarjuta isikutele. Täpsemalt juhtisin tähelepanu, et kõigile abivajajatele ei ole tagatud juurdepääs sellele teenusele.

Palusin, et riigikogu töötaks välja ajutise peavarju ja varjupaigateenuse osutamise regulatsiooni. Riigikogu nõustus minu ettekandega ja tegi sotsiaalministeeriumile ülesandeks ette valmistada sotsiaalhoolekande seaduse asjakohased muudatused. Neidki seadusemuudatusi pole tehtud. Seepärast valitseb varjupaigateenuse osutamise suhtes vastu talve ikka segadus. Sellises seisus peaks parlament ehk ise eelnõu välja töötama ja seejärel parlamentaarse debati korraldama.

Mulle jäi parlamendi eelmise koosseisu tööst silma see, et parlament ei soovi isegi iseenda õigusi puudutavates küsimustes debateerida ja on valmis vähendama õigusi, mis peaks kaitsma parlamendi liikmeid võimalike meelevaldsete kriminaalsüüdistuste eest. Räägin siinjuures parlamendiliikme immuniteedi instituudist ja selle muutmisest 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku poolt.

Tõden, et ees ei seisa kerged ajad, arvestades juba globaalset majanduslikku olukorda.

Majanduskriisis tuleb hullema ärahoidmiseks aeg-ajalt tegutseda väga kiiresti ja paindlikult. Vaieldamatult on valitsuses otsustamine kiirem, sest siis ei toimu avalikku mitmevoorulist debatti, ei ole opositsiooni tülikaid küsimusi. Minu hinnangul ei ole kabinetivaikuses otsustamine parlamentaarses demokraatias siiski alati õige ega lubatav.

Eestis tuleb otsustada parlamendi tasemel kõik olulised küsimused. EFSFi eelnõu menetlusele tuginevalt julgen öelda, et valitsus soovib teid kindlasti edaspidigi suruda pealtvaataja ja kaasaplaksutaja rolli olulistes majandus- ja rahanduspoliitilistes küsimustes.

Parlamentaarses riigis peab riigikogu olulistes majandus- ja rahandusküsimustes sõna saama ja usun, et teil on huvi sõna võtta. Rõhutan, et rahvas peab saama enda valitud esindajate kaudu otsustada sellegi üle, kuidas majanduskriisis toimida.

Ka opositsiooniparteide valijad peavad saama sõna sekka öelda. Eesti majanduslik olukord ja selle jätkusuutlikkus on kogu rahva asi ning rahvast ei saa kõrvale tõrjuda argumendiga, et ministritel on ebameeldiv riigikogus opositsioonipoliitikutele vastata. Parlamentaarse menetluse aeglus väikeriigis on pelk sõnakõlks: EFSFi eelnõu menetlemine näitas, et Eesti riigikogu suudab olla väga kiire ja tulemuslik.

Seepärast on väga oluline, et riigikogu täiskogu ei otsusta üksnes seda, et Eesti on põhimõtteliselt valmis kahe miljardi euroga Euroopa riikide abistamises osalema.

Riigikogu peab saama sisulise sõnaõiguse enne iga reaalse abistamiskokkuleppe sõlmimist. Vastava abikokkuleppe baastingimused peavad käima siit saalist läbi, sest nende abikokkulepete tõttu võib tekkida olukord, kus Eesti peab mõne aasta pärast välja käima mitusada miljonit eurot.

Leian, et nii olulised küsimused peavad läbima avaliku debati riigikogu täiskogus. Ei piisa, kui asja arutab vaid üks parlamendikomisjon. Loodan, et riigikogu ei delegeeri oma õigust otsustada jälle valitsusele. Nagu olen korduvalt väljendanud, on selline delegeerimine vastuolus põhiseadusega.

Otsused näiteks riigi antavate garantiide suhtes mõjutavad meie riigieelarvet veel pikki aastaid. Kas te tõesti tahaksite loobuda riigi tulude ja kulude üle otsustamisest?

Riigikogule antud riigi tulude ja kulude planeerimise pädevus on parlamentaarse riigikorralduse keskne element, sest riigieelarvega annab riigikogu täidesaatvale võimule loa riigi raha kulutamiseks, kontrollides sellega valitsuse tegevust ja seades sellele piirid.

Eelnimetatud põhjustel peab riigikogu nii EFSFi asjas kui edasistes Eesti riigieelarvet ja majandusolukorda puudutavates tähtsates küsimustes võtma otsustamise enda kätte.

Majandusküsimuste läbiarutamine ja otsustamine riigikogus on oluline põhjusel, et täiskogu debatid saavad üldjuhul meediakajastuse ning see aitab inimestel mõista otsustusel oleva küsimuse sisu ja olulisust.

Majanduslikult raskes olukorras tuleb rahvas oma esindajate kaudu otsuste tegemisse kindlasti kaasata, sest vastasel juhul ei ole otsused inimestele arusaadavad ja võivad isegi põhjamaiselt külmas väikeriigis rahutusi põhjustada.

Olen kindel, et parlamentaarne riigikorraldus Eestis jääb püsima, aga see ei toimu automaatselt, see nõuab pidevat tegutsemist.

Artikkel põhineb õiguskantsleri eile riigikogus peetud suulise ettekande kirjalikul tekstil.