Unustatud ühiskonnategelane ja kaitseliitlane Jaak Jakobson

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaitseliidu Pärnu maleva pealik Jaan Luugus (vasakul) ja maleva pealiku abi Jaak Jakobson.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Peaaegu 40 aastat on Jaak Jakobson puhanud Pärnu Metsakalmistul. Nii pika aja jooksul hakkas hauakivil juba sammal võimust võtma.

Jaak Jakobsoni haud Pärnu Metsakalmistul.

FOTO: Eduard Rajari

Kaitseliidu Pärnumaa maleva eestvõttel korrastas ja nüüdisajastas Jaak Jakobsoni viimse puhkepaiga OÜ Pärnu Haldusteenused. Palju paksem kiht ajasammalt on aga ladestunud Jakobsoni nimele. Enamikule lugejatest on ta nimi tundmatu ja sellest tulenevalt järgmised read.

Majandusühisuse arendaja

Jaak Jakobson oli sündinud Viljandimaal Tarvastus 2. augustil 1891. aastal talupidaja pojana. Õppis Tarvastu Mõnnaste vallakoolis (1901–1903), Tarvastu kihelkonnakoolis (1904–1906) ja Valkas A. Kamseni kaubanduskoolis(1907–1910), mille lõpetamise järel oli Riia kummikuvabriku Provodnik Smolenski lao raamatupidaja abi, pearaamatupidaja ning korrespondent (1911–1940), juhatuse liige (1927–1940).

Jakobsoni osavõtul Pärnu majandusühisuse juhtimises kujunes sellest Eesti suuremaid ühiskaubanduse ettevõtteid, millel 1938. aastal oli maakonnas 13 harukauplust ja 3478 liiget.

Aktiivne oli Jakobson oma kutsealal. Ta oli ETK nõukogu liige 1918. aastast, nõukogu sekretär (1922–1929), abiesimees (1929–1930) ja pärast 1930. aastat esimees.

Eesti ühistegelise liidu nõukogu liige oli Jakobson 1919. aasta lõpust peale, sekretär 1919–1929, edasi nõukogu abiesimees. Hilisemas ühistegevuskojas oli ta abiesimees. ÜK Eesti Rahvapangas kuulus ta revisjonikomisjoni.

Jakobson ei jäänud kõrvale Pärnu linna elustki. Juba 1916. aastal valiti ta linna toitlustuskomitee liikmeks ja selle abiesimeheks. Revolutsioonipäevil usaldati talle samuti toitlustuskomitee esimehe ja juhataja koht, millel ta püsis pärast Saksa okupatsiooni lõppugi.

1919. aastal valiti Jakobson Pärnu linnavolikogu liikmeks, kus talle peagi pandi õlule volikogu abijuhataja amet, kuni uue linnaseadusega see institutsioon kaotati. Pärnu volikogusse kuulus Jakobson 1940. aastani. Pärnu kirjastuse ühisuses oli ta sekretär (1929–1940), Endla seltsis juhatuse liige, Konstantin Pätsi sünnikoha tähistamise komitees laekahoidja, Pärnu kooliseltsis ja Pärnu rahvahariduse seltsis juhatuse liige, kuulus Isamaaliidu Pärnumaa ja Pärnu linna komiteesse. 1926. aastast alates oli Pärnu Taani konsul.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses Jakobson kullerina ja viis Konstantin Pätsi kätte 23. veebruaril 1918 Pärnus välja kuulutatud Eesti iseseisvuse akti. 24. juulil 1918 asutati Pärnu Kaitseliidu jahiarmastajate rühm, millest 1920. aasta lõpul formeerus Pärnu kütiselts. Varjatud kujul täitis see selts sisekaitse ülesandeidki. Seltsi esimeheks valiti Jaak Jakobson.

Oskuslik majandusmees

Pärast 1924. aasta 1. detsembri sündmusi, kui taasasutati Kaitseliit, valiti Jakobson 25. jaanuaril 1925 Pärnumaa maleva juhatusse. Pärnu maleva eraldumise järel Pärnumaa malevast 1925. aasta märtsis valiti Jakobson Pärnu maleva pealiku abiks. Juba 1925. aastal sai temast Kaitseliidu vanemate ja keskkogu liige. Kaitseliidus jäi Jakobsoni hooleks majandusküsimuste lahendamine.

Laskespordihuvilisena võttis Jakobson osa Pärnu maleva laskevõistlustest.

Tema käsi oli mängus malevale kvaliteetsete relvade ja laskeradade muretsemisel. Alates Eesti laskurliidu asutamisest 1931. aastal kuulus ta selle juhatusse. Laskmise maailmameistrivõitlustel 1935. aastal Roomas (kolm esindajat, relvur ja 14 laskurit), 1937. aasta Helsingis (kuus juhti, relvur, asjaajaja ja 32 laskurit) ja 1939. aastal Luzernis (viis juhti ja 22 laskurit) oli Jakobson Eesti võistkonna majandusjuht.

Kui laskurite panust Argentina karika kahel korral Eestisse toomisel on lastud silmade järgi võimalik välja tuua, siis võistkonna majandusjuhi osa selles ei ole mõõdetav. Luzerni ei saanud Jakobson meestega kaasa sõita, jõudis kohale lennukil ja jagas laskuritele kohe väikese taskuraha.

1940. aastal tagandas uus võim Jakobsoni PMÜ ärijuhi kohalt ja ta sai vabaks kõikidest muudest ametitestki. Tema teenistuslehte lugedes tekib kohe küsimus, kuidas tal õnnestus pääseda nimetust hauast külmal maal.

NKVD oli küll võimas organisatsioon, aga tuleb välja, et mitte kõikvõimas. On lugeda, et sellel terroriametil kulus vähemalt kuus kuud elukoha muutmise korral rahvavaenlase asupaiga leidmiseks.

Niisugusel viisil pääsesid NKVD haardest näiteks Eesti kaitseväe 1. rügemendi viimane komandör kolonel Viktor Koern ja AS M. Seileri suuraktsionär Martin Seiler, kes sihttöölistena elasid üks Pärnus, teine Tartus.

Sama võtet kasutas Jakobson ja asus elama ning töötama Tallinnasse. Küüditamise ettevalmistused ei jäänud tal ilmselt märkamata ja ta hankis omale komandeeringu ja ning sõitis 1941. aasta 13. juuni öösel rongiga Venemaale Kirovi oblastisse.

Enne Vene-Saksa sõja algust jõudis Venemaalt veel Pärnusse kiri tema aadressiga. Sõja ajal ja järel töötas Jakobson mingis metsamajandis nagu nooruses jälle raamatupidajana.

Enne Jossif Stalini surma 1953. aastal käis ta mitu korda Eestis. Pärast 1956. aastat naasis Pärnusse, kus elatus väikesest pensionist ja abikaasa õmblustöö tuludest.

Jaak Jakobson suri 1. aprillil 1972.

    Tagasi üles