Enn Hallik: Tsirkusest ei tohi loobuda

Enn Hallik. Foto: Ants Liigus

Vanad roomlased ütlesid, et rahvale tuleb anda tsirkust ja leiba. Mõeldi sellega, et kui vaestel kõhud heledaks kipuvad jääma, tuleb anda meelelahutust ja aur tsirkuses välja lasta.

See oli kaks tuhat aastat tagasi, aga põhimõte töötab tänapäevalgi. Näiteks maailma vaesemate riikide sekka kuuluvas Brasiilias. Jalgpall veereb seal vahetpidamata, piletid supermeeskondade mängudele on nii odavad, et igaüks jõuab osta. See “minge staadionile ja unustage kaheks tunniks oma mured” poliitika on riigi üks prioriteete.

Miks niisugused põiked ajalukku ja Lõuna-Ameerikasse? Seepärast, et need on Pärnu spordis päevakohased.

Mulle on teada mustad murepilved, mis juba varjutavad taevast Pärnu spordipubliku magnetvõistkondade, korvpalliklubi Pärnu/Catweesi ja Pärnu võrkpalliklubi mees- ning naiskondade kohal. Kulud kasvavad, sponsorid tõstavad käed, linn on võlgades ja otsib kohti, kust eelarvet kärpida. Võrk- ja korvpallurid räägivad lavalt lahkumisest. Raha pole.

Kas mõistate, mida see tähendaks? Kõigepealt seda, et võrkpalliklubi pikkade aastate ja korvpalliklubi veidi lühema aja väga edukale aretustööle on vesi peale tulnud.

Teiseks seda, et meil polegi enam Pärnus heatasemelist sporti vaadata. Vapruse vutimeeskond kukkus ju meistriliigast välja, Kalevi staadion on endiselt olematu ja Koidula-kooli staadionil ning Hansagümnaasiumi hallis ei korraldata kergejõustikus võimalustele vaatamata midagi. Mingeid muid publikumasse haaravaid võistlusi meil ka pole. Jäävad vaid sel suvel veel üritusi täis olnud Audru ringrada ja rannavolle Eesti meistrivõistlused.

Ja kolmandaks – kellele me uut spordihalli ehitame, kui enam pallimänguvõistkondi pole? Hakkame koertenäitusi korraldama? Anname pallihalli traktorinäituseks, rokifestivaliks?

Mida teha? Minu arvates tuleb kõigepealt pallimängijail endil peeglisse vaadata, rasket aega mõista ja kokkuhoidu otsida. Kui mäng meeldib, ei saa seni, kuni majandus jalgele tõuseb, suurt palka küsida. Kuni ajad hapud, kannatab loobuda suurest bussist ja sõita mõnele mängule isiklike autodega jne. Kui profid kallist raha küsivad, tuleb mängida noortega. Hing püsib paremate päevadeni vähemalt sees.

Kõige hullem vaenlane pole siiski auguga rahakott, vaid ükskõiksus. Praegu tuleks Pärnu linnavõimul endalt küsida, kas Pärnu kodanikel on raskel ajal tsirkust vaja. Ja kui on vaja, pigistada korv- ja võrkpalluritele lisatuge, mis nad ellu jätaks.

Küsite, kust seda võtta? Kohti ja ümberväärtustamise variante ikka on. Vaadake kas või 5,5miljonilise eelarvega linnaorkestrit ja võrrelge nii nende harjutamis- ja esinemissagedust kui publikunumbreid pallurite omadega.