Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/19/451986t1h585a.jpg)
Mind kui suhteliselt elukogenud inimest hämmastab viimasel ajal maad võtnud rahulolematus kõige ja kõigi suhtes. Ei kõlba euro (rahana), ei sobi valitud president, ministrid (Laar, Aaviksoo, Ligi, Lang ega paljud teised) ja peaminister võiks minna hoopis mõne muu (tootva) töö peale.
Nii hull ka ei ole
Hüva, pensionid on väikesed (minagi saan kõigest 320 eurot) ja palgad ei anna võrrelda nende Euroopa riikidega, kus ühiskonna areng on olnud pidev viimased 300–500 aastat.
Võrdluses hiljuti kommunismiikkest vabanenutega aga oleme üsna tipus. Miks me ei ole Euroopa viie rikkama riigi hulgas, nagu väidetavalt on lubanud Ansip? Tõe huvides pean märkima, et peaminister ei ole kunagi nii öelnud. Tema palju tsiteeritud lause 2008. aastast kõlas hoopis nii: ”15 aasta pärast saab Eesti olema Euroopa viie jõukama riigi hulgas.” Ootame ära, jäänud on kõigest 12 aastat!
Kui aus olla, sõltub selle eesmärgi saavutamine meist kõigist, meie tööpanusest ja osalusest riigi kui sellise juhtimises nii valimiste kaudu kui konstruktiivse kriitika abil. Viimasena mainitust hoopis erinev on ühe tsentraalpartei sotsiaalpopulistlik esinemine stiilis “kõik, mis valitsus teeb, on väga paha”. Ja et oleksid nemad võimul, elaksid kõik paremini. Võib ju olla. Aga rahvas millegipärast neid ei vali. Üleriigiliselt toetab seda ”partijat” kaheksa protsenti eestlastest, muukeelsetest muidugi palju rohkem, kuid see neid veel võimule ei too. Samamoodi ei saanud vene partei võimu Lätis, kus venelaste osa on palju suurem kui Eestis.
Populism ja persoonid
Populism on üsna ohtlik asi. Ma ei tea, kas mõni mäletab veel, aga ühtede valimiste eel lubas tuntud kultuuritegelane tõsimeeli, et Pärnu linnapeaks saades kärbib ta oma palga 4000 kroonini (nüüd teeb see 255 eurot 65 senti!)ja sõiduvahendiks asjaajamistel kasutab ainult jalgratast (talviti olnuks see üsna kummaline vaatepilt). Õnneks teda ei valitud.
Aeg-ajalt muidugi üritatakse kasutada lihtlabast tänavademagoogiat. Mul oli üpris kummastav hiljuti vaadata kahtlemata tublit noort daami Katrin Siskat demonstratsioonijuhina Stenbocki maja ees, kus ta nõudis valjuhäälselt pensionäride töölesundimise lõpetamist ja nendele puhkusereiside võimaldamist. Ei usu, Siska on noor ja rumal, ilmselt täitis isakesest parteijuhi käsku, mõtlemata, mis suust välja tuleb. Välja kukkus aga nii, et pärast häbi meenutada.
Aeg oleks aru saada, et vähendades presidendi, valitsuse ja parlamendiliikmete palka, ei jaguks sellest rahast ometi igale pensionärile kuigivõrd lisaraha, palkade tõstmisest rääkimata.
Persoonidest veel. Indrek Tarand osales presidendivalimistel siiski selleks, et meil poleks piinlik ühe kandidaadiga valimiste pärast. Ta tegi seda Eesti huvides, seega minu sügavaim lugupidamine! Päris kindlasti ei sobi ilkuda presidendi abikaasa üle. Teda ilmselt see väga ei häiri, aga minul on kahju ilkujast.
Juhtusin hiljuti kuulma ühe rahvaliitlasest vallavanema sapist märkust kiriku kohta. Ta väitis, et kirikuinimesi huvitab ainult raha, ei muu, ja kirik olevat puhtal kujul äriettevõte. Mul on raske seda kommenteerida. Võib ju öelda, et andke talle andeks, sest ta ei tea, mida ta räägib.
Iga rahvas väärib oma valitsejaid (eriti seaduslikult valituid!) ja maailmas on levinud tõde, et pärast kaklust enam rusikatega ei vehita. Seega, räige lauskriitika asemel ootame ära järgmised valimised. Valik on ju sinu ja ainult sinu!
Veel: palju nutukisa tekitanud ajude ja parimate töökäte äravoolust on minul kahjuks üsna teistsugune arusaam. Eesti noored peavadki maailma vaatama, õppima ja töötama mujal. Kõik, mis jääb mujal nähtust ja õpitust kõrvade vahele, on omand, mida kuidagi ei saa ära võtta. Kaudselt on see ühtlasi Eesti kui riigi omand. See on alati läbi aegade kogu maailmas nii olnud.
Nüüd, kui meil on vabadus valida elu- ja töökohta, on see väga normaalne. Kui keegi leiab uue kodumaa, ei saa seda pahaks panna. Ainult raha pärast ei tee seda aga keegi (kui juhuslikult teeb, on mul temast kahju).
Ja mis on halba selles, kui head töömehed teenivad Soomes ehitusel raha, et rajada perele kodu Eestis? Või kui meie arstid on spetsialistidena nii hinnatud, et iga Soome haigla võtab neid avasüli vastu? Kõik see on kasuks Eestile.
Ilmselgelt on meie kodud muutunud kaunimaks, autod aina uhkemaks, teed ja tänavad saanud üha enam korda ja päris kindlasti on see meie kõigi tubli töö tagajärg. Mis mulle eriti tähtis: Eesti maastik ei ole enam räämas, valdavalt on tunda peremehekätt ja ilumeelt. Ja see on juba tõsiselt võetav asi ja edasimineku märk.
Lõpetuseks, kui jutt on juba sina peal: ”Mida sina oled teinud, et Eestis oleks homme parem elada kui täna?”