Noorukese Mardi hingele jääb kaks rikutud elu

Foto: Andres G. Adamson

Mart (nimi muudetud, G. N.) õpib ametikoolis ja tal läheb hästi. Kui vaid poleks hingel kolme aasta tagust juhtumit!

Noormees langetab pea, silub korraks närviliselt jopehõlma ja hakkab rääkima. Sellest loost tahtis ta pajatada palju varem, kuid õpingute tõttu ei saanud kodulinna sõita. Olnu muserdab teda siiani, paneb suitsetama ja tavalisest tihedamalt napsu võtma.

„Näen seda õhtupoolikut ikka ja jälle silme ees. Koos Kaidoga, kes tollal oli sõber, jalutasime Pärnus ühe kaubanduskeskuse lähedal. Meil oli raha vaja. Kummagi vanematel polnud anda ja niisiis mõtlesime, mida teha. Kaido tuli välja ideega napsata mõnelt mutilt käekott … Igavesti põnev, leidis ta. Mina kahtlesin. Kaido suutis aga selgeks teha, et ega me muud paha tee, kui et võtame natuke raha ja viskame käekoti tee peale tagasi,“ jutustas Mart.

Kotijooks lõppes hingevaevaga

Edasine toimunud Mardi sõnutsi kui filmis. Kaido kamandanud: „Näe, võtame selle! Jookseme selja tagant ligi, mina panen talle jala ette, sina haarad käekoti ja siis kohe jooksu vaat selle nurga taha. Seal on prügikastid ja mingid põõsad.“

Mart ei oska seletada, mis teda Kaidoga jooksma sundis. Kui naine teele kukkus, rebis Mart Kaido käsul naise käekotti, aga see oli kukkunu kõhu all ja ilmselt nii, et sang ümber käe. Kott ei tulnud kõhu alt ära. „Kurat,“ kuulis ta Kaidot ütlemas, kui naine liigutas ja appihüüu lagedale tõi. „Jookseme!“

Lähedal liikus vähe inimesi, kes ilmselt ei taibanudki, mis juhtus. Pealegi oli hämar. Poisid redutasid nurga taga, kui kuulsid kiirabi tulevat. „Kukkus surnuks või?“ ehmus Mart. „Ei usu,“ oli Kaido kindel. „No võib-olla sai pea veriseks.“

Juhtunu üksikasjad jõudsid Mardini nädala pärast ja siit sai alguse tema hingevaev. Emale tuli külla klassiõde, kes töötas haiglas. Nagu ikka kuulas Martki haiglauudiseid. Kui järg jõudis kotijooksu ohvrini kaubanduskeskuse juures, hakkas Mardil korraga palav, seejärel oli külm ja sipelgad jooksid seljal.

„Mis hirmsad noored,“ avaldas ema sõbranna. „See naine kukkus näoli asfaldile, jõudis küll appi hüüda, kuid sai kohe insuldi. Tal oli ju kõrgvererõhktõbi! Asi on päris hull: teist kätt ei saa liigutada, rääkimisega raskused. Ise saab ta aru, mis juhtunud, ja muudkui nutab. Rahustiteta hakkama ei saa.“

Sõbranna lisas, et noore naise elu on rikutud, et müüjatööst peab ta loobuma ja taastumine võtab väga palju aega. „Kui ta üldse endiseks tagasi saab! Kasvatada on kaks põhikoolis õppivat last. Õnneks tundub abikaasa tubli ja hooliv olevat, käib kogu aeg vaatamas ja lohutab.“

Mart läks oma tuppa ja helistas Kaidole. „Saame kohe kokku!“ nõudis ta. Kaido polnud vastu. Uudise nende ohvri kohta võttis sõber kuidagi külmalt vastu. „No küll ta paraneb, peaasi, et surnud pole,“ heitis too. Lisas siis: „Vaata, et sa nii loll ei ole, et emale räägid.“

Mart ei olnud nii loll. Aga hing valutas. Samal õhtul küsis ta Kaidolt suitsu, ehkki ise ei suitsetanud. Sõber ei imestanud.

Südamevalu jäi

Möödus aasta. Mart sai kavalusega ema sõbrannalt teada, mis on naise nimi ja kus ta elab. Unenägudest ei tahtnud kaduda pildid, kus nad Kaidoga taas kotijooksu teevad. Kord ärkas Mart selle peale, et nende ohver tõusis ja muudkui tuli tema ja Kaido poole …

Naise nägu oli kohutav ja verine, silmad miskipärast kinni ja kui ta suu avas, paistsid sealt vampiirihambad. Mart tundis veel, kuidas need hambad tema käsivarde tungima hakkasid. Siis ärkas ta üles, otsmikul külm higi.

Nooruk otsis naise elukoha üles. Õnneks oli tegu eramuga, nii et majast väljujate suhtes eksimisi olla ei saanud. Mitu korda pidi ta maja lähedal passima, enne kui oma ohvrit nägi.

Noor blond naine väljus majast noore mehe toel. Naine ei saanud hästi käia ja mees hoidis temast nii kõvasti kinni, justkui tahtnuks tõsta, kui abikaasa peaks vääratama. Naine pöördus mehe poole ja ütles midagi.

Mart märkas, et ta suu oli kuidagi viltu ja hääl imelik. Et sõiduauto uks avanes Mardi poole, nägi nooruk, kuidas naine tõstis ühe rippu jäänud käe teise abiga endale sülle.

Mart otsis taas Kaido üles. „Anna üks klõmakas,“ palus ta. Kaido võttis puhvetkapist napsuklaasid. Aga konjak ei hakanudki pähe, suitsetamine ei rahustanud samuti. „Kuule, mees, võta end kätte! Niimoodi sa annad meid veel välja. Mõtle ise, mis siis saab. Elu täitsa p….s . Ära sinna aia taha enam mine!“ otsustas Kaido.

Nüüd on möödunud kolm aastat. Mart teab, et naine pole eriti paranenud, et abikaasa ja lapsed on igal pool tema kõrval, kus ta ka ei käiks. Noormees aga ei tea, mida oma südamevaluga peale hakata. Tõsi, see on taandunud, kuid pole kadunud.

„Rikkusin nii võõra naise ja ta pere kui oma elu. Pildid sellest, mis juhtus, jäävadki vist ründama,“ tõmbas Mart hinge sügavalt sisse. Ta käsi silus jälle jopehõlma, ehkki vähem närviliselt kui jutu alguses.