Pool sajandit tagasi Eesti paremate noorte kiiruisutajate sekka kuulunud Endel Laidoner ja Jaan Moorits viivad ellu ideed ehitada Audru spordihoone kõrvale talvel päris- ja suvel rulluisutamiseks sobiv staadion.
Uisuveteranid ärgitavad Audrusse uisuovaali
15. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks asutasid Laidoner ja Moorits tänavu veebruaris mittetulundusühingu Audru Uisumeistrid. Audru spordikompleksi kõrval valiti välja sobiv maatükk, peeti omanikega edukad läbirääkimised, saadi Eesti uisuliidu kaasabil nõusse Audru vallavalitsus ja nüüd ootab vallavolikogu otsus lähinädalail notariaalset kinnitust. See tähendab, et Uisumeistritel on siis 50 aastat voli seal unistatud ja lubatud asju toimetada.
Praegu on tulevase uisustaadioni platsil puid, võsa ja silikaatposte, aga see ei tähenda, nagu midagi ei toimuks.
“Projekteerija, Arvi Vainula büroo juba tegutseb, projekti raha 3500 eurot saame vallast,” rääkis Laidoner. “Ehituseks on vaja umbes 100 000 eurot, mida saame hakata taotlema, kui maa käes. Aga selle raha eest saaksime vaid kummiasfaltraja, vaja on ju abihoonet, masinaid ja riistu. Näiteks Adavere uisuraja jäämasin maksis 16 000 eurot.”
Kavandades Audrusse rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega suvel rulluisutamiseks ja rattasõiduks, talvel kiir- ja muidu uisutamiseks paslikut kummiasfaldiga ringrada, meenutavad Moorits ja Laidoner, et aastail 1952-1957 oli Eestis seitse normaalmõõtmetega kiiruisurada, peale selle väiksemaidki ringe. Nüüd on Eestis kiiruisurada vaid Adaveres ja mitmesuguseid probleeme on ka järjest massilisemaks muutuval rulluisutajate seltskonnal.
“Maanteel rulluisutamine ei paku täit rahuldust, lisaks on liikluses uisutamine ohtlik, asfalt tihti jämedakoeline ja risustatud. Kergliiklusteed on meil aga liiga kitsad, sobides pigem jalakäijatele ja jalgrattureile,” nendivad Laidoner ja Moorits. “Ringraja miinuseks maantee ees on üksluine sõit, plussideks ohutus võistlejaile ja ülevaatlikkus publikule.”
Entusiastlikud uisuveteranid toonitavad, et nende teada kehtib tänini 1963. aastal kehtestatud reegel lugeda Eesti kiiruisutamisrekordeiks vaid Eesti pinnal sõidetuid ja seega oleks loogiline tippmarkide Audruski sündimine. Asjakohased on ka nende viited kiiruisutamisele kui suusatajatele kasulikule treeninguviisile.
Uisufännid tervitavad mõtet
Toivo Tomingas, üks kümnetest Pärnu paadunud uisuspordiharrastajatest arvab, et niisuguse raja teke Pärnu lähedale on väga tervitatav.
“Ma tegelen uisutamisega nii suvel kui talvel ja tean, et võimalusi napib mõlemal aastaajal,” kinnitas Tomingas. “Rulluisutamiseks on Jaansoni rada nii üle rahvastatud, et ohtlik, samamoodi on liikluses ohtlik uisutada sadama teel. Veidi saab praegu rullitada Ehitajate tee pikendusel, aga sealgi on ehitusmasinad ees. Tartu lähedal saab pikemalt sõita, meil siin mitte.”
Talvised võimalused on Tominga sõnade järgi Eestis veelgi napimad.
“Läinud talvel olid 1,5-2 kilomeetri pikkused ringid Viljandi ja Tamula järvel, aga vaid mõneks nädalaks ning siiski mitte kogu aeg sõidukorras. Nii käisin talvel uisutamas Soomes Kuopios, kus on hea uisurada ning korraldatakse 100 ja 200 kilomeetri sõite.”
Projekteerijale on töö uudne ja huvitav
Arvi Vainula omanimelisest büroost ütles, et uisuveteranide ideed on tal ühtaegu raske ja huvitav lahti mõelda ning paberile panna.
“Adavere ringrada on 250-meetrine, Audru oma tahetakse teha 333,33 meetrit pikk ja kaks korda neli meetrit lai. Seega teist sellist Eestis veel ei ole. Ja pole kogemust, kuidas seda projekteerida,” rääkis Vainula.
“Millised on kallakud, kuidas dreenid panna - palju on veel lahtisi küsimusi. Kuni selleni välja, et kuna seal tahetakse talvel uiskudel ja suvel rullikutel sõita, peaks vist rada jää valamise jaoks kausis, aga suvel vihmaveel ärajooksuks kummis olema. Igatahes on see põnev töö,” lisas projekteerija.
Kui keerulised otsingud olla võivad, näitab fakt, et Uisumeistrid ja Audru vallavalitsus tunnistasid aktsepteeritavaks alles üheksanda Vainula büroost tulnud eskiisvariandi. Ning lõplik pole kahtlemata seegi.