Allergik vajab lasteaias erimenüüd

Markus Erik võib maapiima juua niipalju, kui isu on, poepiim tekitab allergilist reaktsiooni. Foto: Ants Liigus

Arstide sõnutsi on toiduallergiaga umbes kümnendik väikelapsi. Tavaliselt oskavad vanemad lapse kodust toidusedelit üsna kenasti reguleerida, lasteaias nõuab menüü paikapanemine aga parajat peamurdmist.

Maire tütrel Annabelil (nimed muudetud, K. K.) avaldus piimatalumatus umbes aastaselt. Menüüst jäid peale piima välja kodujuust, juust, kakao, jogurt, hapukoor, samuti muna, osa puuvilju ja šokolaad.

Ema tegi tütrele kodus toite, kus piim asendatud mõne muu aine või laktoosivaba piimaga, ja allergia saadi kontrolli alla. Üllatus tabas Mairet aga siis, kui Annabel kaheaastasena lasteaeda läks.

“Kui täitsin lasteaias ankeeti ja märkisin tervise eripärade lahtrisse tütre allergiad, muutusid majandusjuhataja ja tervishoiutöötaja päris nõutuks ja küsisid, kuidas last siis toitma peaks,” meenutab Maire. “Kuna piima ja muna on lasteaia toitudes palju, avaldati kahtlust, kuidas laps sellisel juhul oma vitamiinid toidust kätte saab.”

Naist pani imestama, et erimenüü koostamine tundus lasteaia töötajaile hirmus keeruline, ometi on ju piima- ja munaallergia laste hulgas väga levinud.

Lõpuks leiti kõiki pooli rahuldav kompromiss: ema viib korra nädalas lasteaia kööki liitri laktoosivaba piima. Kokad tõstavad Annabeli kastmeportsu eraldi potti ja õpetaja abi lisab sinna laktoosivaba piima, samuti pannakse seda näiteks mannavahule, riisisupile. “Praegu sujub koostöö kenasti,” on ema rahul.

Toidukarbiga lasteaeda

Samade probleemidega puutus lasteaias kokku Merit, kelle tütar Kadi (nimed muudetud, K. K.) oli väikelapsena rohkem või vähem allergiline enamiku põhitoiduainete, nagu muna, piima, riisi, kartuli, kapsa, porgandi suhtes. Kadile sobis vaid Itaalia köök: pitsad ja pastad, tavalist Eesti toitu ta süüa ei saanud.

Kartulit asendas lapse toidus bataat, mis sel ajal uustulnukana poelettidele ilmunud oli.

Kuna lasteaias moodustavad piim ja aedviljatoidud menüü põhialuse, pidanuks Kadile iga päev eraldi süüa tegema. Tervishoiutöötaja leidis, et nii ei saa välja arvestada toidu kalorsust ega toitainesisaldust ja nii väikestes kogustes poleks saanud lapsele vajalikku toitu ka tellida.

Lõpuks lepiti kokku, et laps on täiesti oma toidul ja ema pani iga päev Kadile toidukarbikesed kaasa. Kuigi Kadil ei leitud tolmuallergiat, sai ta kodunt kaasa oma padja, teki ja voodipesu, et allergia foon võimalikult tasalülitada.

“Kerge see polnud, aga leppisin sellega, sest tavalasteaed ei saa tõesti allergikutele väga palju vastu tulla,” tõdeb Merit. “Iga allergia on erinev ja nõuab ise menüüd, eritoidud maksavad palju. Kadil oli asi veel eriti keeruline ning leidsin, et kui tahan last tavalasteaias hoida, pean ise tema toidu eest vastutama.”

Õnneks taandusid peaaegu kõik Kadi allergiad lasteaia lõpuks ja praegu võib tüdruk süüa sama koolitoitu mis kaaslased. Lapsele mõjus hästi reis Mehhikosse, kus isegi muna sisaldavad toidud tal reaktsiooni ei tekitanud.

“Üks arstidest arvas, et Kadil on kliimaallergia,” usub Merit oma mõju olevat Eesti vesisel ilmal. “Tõesti, suvel pole lapsel selliseid probleeme. Allergikute elu on keeruline ja sellise immuunsüsteemi omapäraga tuleb õppida elama.”

Erilasteaed on kulukas

Tallinnas on allergikutele erilasteaed spetsiaalselt kohandatud ruumide ja laste vajadustega arvestava köögiga, Pärnus sellist asutust paraku pole.

Pärnu linnavalitsuse alushariduse peaspetsialist Marga Napp ütleb, et mõni aasta tagasi on allergikute rühma loomisest juttu olnud, kuid idee teostamine jäi rahanappuse taha: sellise rühma ruumid peaksid vastama erinõuetele, olema lõhnavabad, spetsiaalsete värvidega värvitud.

“Enamik allergilisi lapsi saab tavalasteaias hakkama, mõnel juhul on probleeme tekkinud,” kommenteerib Napp. “Toiduallergiat saab köögis menüü koostamisel arvestada. Teiseks on allergiad nii spetsiifilised ja sedavõrd levinud, et väga raske oleks määratleda, millised lapsed just sellisesse erirühma võiksid kuuluda. Kolmandaks on laps lasteaiakeskkonnas vaid kolmandiku ööpäevast. Lapse puhul, kellele kodus pole tema allergiaid arvestades loodud soodsaimat keskkonda, ei ole kindel, kas lasteaia soodne keskkond nii lühikese aja jooksul efekti annakski.”

Kui erimenüü vajaja tuleb ühel või teisel moel tavalasteaias toime, siis raskem lugu on tolmuallergikutega, kellele mõjuvad halvasti nii silmaga nähtav kui patjades-madratsites (mis mõnes lasteaias aastakümneid vanad) salvestunud tolm.

Napi sõnutsi pole muretsemiseks põhjust: Pärnu lasteaedades pööratakse hügieenile suurt tähelepanu.

“Eeskiri määrab, milliseid ehitusmaterjale tohib rühmades kasutada, paljudes lasteaedades koristatakse spetsiaalsete tolmuimejatega, tekke ja madratseid puhastatakse pidevalt,” kinnitab Napp. “Madratsid ja padjad on enamikus lasteaedades uute vastu vahetatud.”

Allergikuid on kümme protsenti

Pärnu haigla lastearst Maarja Kroon ütleb, et klassikalist allergiat esineb ühe–kaheaastastest lastest lausa kümnel protsendil: 24 lapsega aiarühmas käib tõenäoliselt üks kuni kolm allergikut, kellest üks vajab erimenüüd.

Kolme- kuni nelja-aastaste vanuserühmas langeb allergiliste haiguste hulk tunduvalt, kooliajaks on lapsed enamikust oma allergiatest välja kasvanud, kuid püsima võivad jääda tolmu- ja lemmikloomaallergia ja teismeeas lisanduda õietolmutalumatus.

Põhilised allergeenid on piim ja muna, oluliselt vähem põhjustab talumatust nisujahu, järgnevad pähklid, maapähklid ja kala. Klassikaliseks allergiaks ei saa nimetada, kui laps läheb täpiliseks pulgakommi limpsides või ohtralt mandariine süües.

“Lasteaiad on üldiselt tublid, emad toovad mulle vahel menüüd näha ja ma olen rahul,” kiidab Kroon lasteaedu. “Rämpstoitu pole, kommi jagatakse vaid sünnipäevadel.”

Tõsisemat suhtumist vajavad raskemad allergiavormid, mis nõuavad korralikku eliminatsioonidieeti. Kui laps ei talu muna, piima ega nisujahu, läheb keeruliseks hommikuputrude-omlettidega. Lõunasöögid koosnevad tavaliselt kartulist, aedviljast ja lihast, mida üldjuhul võib allergik süüa.

“Mõnes lasteaias on probleeme tekkinud, vanemad on minult lausa tõendit palunud, aga kui esimene lahing löödud ja lasteaia tervishoiutöötajaga nõu peetud, saab asi tavaliselt joonde,” räägib arst.

Kui toidutalumatusega laps ei vaja erilist ümbrust ja talle piisab kokkade vastutulelikkusest, siis tolmuallergikul ei pruugi lasteaiaga kohanemine nii lihtsalt minna.

Kroon tõdeb, et mõni neist ei saa lasteaias lõunal magada, kuna tekid-padjad on otseses mõttes eelmisest sajandist, mõne lapse vanemad võtavad kodunt oma padjad kaasa. “Tolmuallergikuid on palju vähem, aga Pärnu linna peale tuleks rühmatäis kokku küll,” nendib Kroon. “Tavaliselt aitab neid astma baasravi. Allergikuid, kes üldse ei saa lasteaias käidud, on meil õnneks vähe.”