Leonora Palu luuletab, supipott kööginurgas üle keemas

Leonora Palu ei pea oma luuletuste esitamist kuigi mõnusaks tegevuseks, ent teeb seda kirjandussõprade rõõmuks siiski. Viimati võis teda kuulda kohalike luuletajate turneel Pärnu pubides ja kohvikutes. Foto: erkogu

Leonora Palu luule on kodune ja tuttav nagu tolmune kruusatee kesk­suvel. Pärnu flöödimängijal on imeline anne leida ilu argistes momentides. Tähele­panelik pilk püüab kinni tuttava tunde ja seab selle oskuslikult sõnadesse, mis mõnikord panevad mõtlema ja mõnikord ajavad naerma.

Palu luulest jääb kõlama, et tihti polegi vaja meil kaugele ­vaadata: kõik see ilu on käe-jala juures. Ta ülistab argist ja pilkab liigset pidulikkust.

Enne kui Palust sai luuletaja, oli ta muusik. Muusikukarjäär pole aga pärast luulega sinasõbraks saamist kuhugi kadunud. Jätkuvalt annab ta flöödimängijana kontserte, õpetab muusikakoolides lapsi pilli mängima, aga ka improviseerima ja ise looma.