Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Riigikontrolör Mihkel Oviiri äsja riigikogule esitatud aastaaruanne näitab, et Eestit on vallanud teatav rahuolek või paigalseis. Poliitikud leiavad, et üldiselt on riigiasjad korras ja mis pole korras, nendega on aega küll, sest otseselt ju midagi ei ähvarda. Nii võib juhtuda, et paigalseisust kujuneb ajapikku mädanemisprotsess, mis märkamatult muudab pudedaks meie riikliku korralduse alused.
Kord oleme omariiklusega juba äpardunud. Kui sama peaks juhtuma veel kord, on see tõestuseks, et me ei väärigi oma riiki, sest ei oska seda vastutustundlikult juhtida ega arendada. Ehk peame olema kellegi teise koosseisus ja valdavalt mujalt juhitud.
Oleme jõudnud seisu, kus riigikontrolör tõdeb, et lähiaastatel ei toimu ilmselt midagi. Sama oleme öelnud Pärnu Postimehe varasemates juhtkirjades: puudub poliitiline tahe teha Eestile olulisi ümberkorraldusi. Missugune vapustus peaks meid tabama, et käivituks haldusreform või et puhutaks tolm kümne aasta taguselt rootslaste koostatud tervishoiumudelilt, mis oleks optimaalne 1,3 miljonile inimesele? Haldusreformist on viimasel ajal hakatud mitmel häälel rääkima, aga tegusid pole selle võimuliidu ajal loota.
Poliitikud oma laveerimises pole rumalad. Nad on arvestanud ükskord vimma prahvatamisega ja selle aja edasilükkamiseks on rahvale visatud pahameeleauru väljalaskmiseks kodanikuühiskonna arendamise võimalus. Viimati vestis sellest isegi president. Kodanikuühiskonna toetamine on Eesti arengule hädavajalik, kuid see ei saa toimuda vaba ja konstruktiivse dialoogita, nagu kirjutas laupäevases Pärnu Postimehes professor Peeter Järvelaid.
Paraku on dialoog alles lapsekingades ja nii aeglane areng tekitab õigustatult muret Eesti riigi pikaajalise jätkusuutlikkuse pärast.