Peeter Järvelaid: Kas kodanikuühiskonna loomiseks Eestis on lootust?

Peeter Järvelaid Foto: PP

Eesti on kahe viimase aastakümne jooksul läbi teinud arengu, mida saab kokkuvõttes positiivseks nimetada. Eriti tõusevad meie riigi edusammud esile juhul, kui vaatame neid võimalikult laial rahvusvahelisel tasandil ja hindame makrotasandi keskmisi näitajaid.

Demokraatia ja õiguse areng 1991–2011

Miks meie areng paistab positiivne? Sest need kaks aastakümmet on maailmas muu hulgas tähendanud jätkuvaid sõdu, kriise ja konflikte. Ometi ületab Eesti harva välismeedia uudisekünnise. Kuna meediat huvitavad negatiivsed uudised ja katastroofid, sattus Eesti kahe aastakümne jooksul sellise ajakirjanduse huvivälja vähemalt kahel korral.

Esiteks 28. septembril 1994, kui reisil Tallinnast Stockholmi uppus mootorlaev Estonia, põhjustades vähemalt 852 inimese surma. Teine rahvusvahelise meedia huvi ületanud uudis oli 2007. aasta pronksiööd, kui 26.–29. aprillini toimusid Tallinnas ja mujal Eestis rahutused. Kui jagada need sündmused viimasel kahel aastakümnel maailma uudisteagentuuride uudisekünnise ületanud uudiste hulga peale, võime oma arenguga rahul olla.

Teine lugu on siis, kui soovime kriitilist analüüsi, mis võimaldaks meie ühiskonnas (kogukonnas) midagi paremini teha, et vältida (parandada) neid probleemseid arusaamu ja ehk saada soovitusi, kuidas muuta küsitava väärtusega arusaamade toimimist kinnistavaid õiguslikke regulatsioone.

Sel juhul oleme kõik ilmselt ühisel arusaamisel: Eesti pole kahe aastakümnega muutunud ideaalseks, päikeselinnaks ja meie riigi tegevus vajaks kindlasti kriitilist analüüsi, et senisest suurema konsensuse alusel võtta vastu otsuseid, tegemaks korrektiive riigi arengusuundade suhtes.

Õigusriigi temaatika Eestis 1991–2011

Praegu on rahvusvaheliselt lähiajaloo kohta käibel mõiste, mida 20. sajandi lõpuaastatel kasutati lausa kooliõpikutes, kus kirjeldatakse Balti riikides ja eriti Eestis juhtunut kui laulvat revolutsiooni.

Vaadates tagasi kahe aastakümne taha, peame endale tunnistama, et see energia, mis pärast 1985. aastat Eesti ühiskonnas vallandus, oli ülisuure potentsiaaliga, andmaks ühiskonnale see lisajõud, mis demokraatlikus ühiskonnas tuleb kodanikuühiskonna aktiivse tegevuse kaudu.

Meie keskne küsimus saab praegu olla: milline on kahe aastakümne vältel olnud kodanikuühiskonna saatus Eestis ja mida võiks teha, et kaasa aidata selle arengule?

Kodanikuühiskonna kujunemist on mõjutanud ja mõjutavad tulevikus välised mõjud (ehk meie riigi piiride taga toimuv), aga ka oma ühiskonna sisemine areng, mis osaliselt on mõjutatud seadusandlikult, kuid veel enam sellest, kas ühiskonnas valitseb riigi arengu suhtes parajasti positiivne või negatiivne hoiak.

Balti riikide rahvaste üks poliitilisi tipphetki oli 23. august 1989, kui Balti ketis seisis ligi kaks miljonit inimest, kes olid vastu totalitaarsele süsteemile, mis impeeriumina oli hakanud lagunema. Samuti oldi ühel nõul, et soovitakse üles ehitada omariiklus, mis peaks olema demokraatlik ühiskonnakorraldus.

Kuid riikide ja rahvaste arengut ei saa toimuda vabas ruumis, kus intellektuaalid otsiksid ühiskonnale parimaid arengustsenaariume, mis siis mingi konsensuse valemi järgi ellu viia.

Selleks, et kompenseerida viis aastakümmet kestnud ebaõiglust Ida-Euroopa riikides (samuti Eestis) aastal 1991, asuti otsustavalt teele minevikku, sest kõik, mis Balti riikides hakkas kiiresti juhtuma, pidi toimuma taastamise ja taasloomise sildi all, algas proustlik projekt: teekond taasleitud aega (vt Marek Tamm, Tõnu Õnnepalu).

Eesti demokratiseerimise suhtes ühel meelel olnud seltskond (ka eri rahvustest poliitiliselt aktiivsem osa) avastas järsku, et neil pole olnud ühiskonna kiire arengu tõttu aega läbi rääkida selles suhtes, mida ikkagi soovitakse Eestist positiivse arengu seisukohalt saada.

On sümboolne, et alles 2010. aastal nägid trükivalgust akadeemik Juri Lotmani (1922–1993) viimaste aastate tööd, mis püüdsid kõnetada Eesti ühiskonda. Kuid kahjuks oli tol ajal juba kõigil nii kiire, et Lotmani nõuandeid polnud aega kuulata.

Seepärast on nüüd huvitav lugeda tema artiklit ”Pseudouudsus ja uudsus”, kus ta tuletab meelde: ühiskonna arengu eripära ongi selles, et areng on siin asümeetriline. See tähendab piltlikult, et kui me püüaks näiteks ajaloofilmi tagasi kerida, ei satuks me ikkagi samasse punkti, kust teed alustasime.

Ühiskonna asümeetrilise arengu (uudsus)teadmine olnuks kindlasti väga õpetlik Eestis tekkinud poliitilise diskussiooni äärealadel seisnud tegelastele. Soovunelmad taastada midagi täielikult polnud realiseeritavad.

Seega, riikluse taastamine Eestis sai alata ühiskonnale tervikuna liiga ruttu, kuna eelnenud ajal demokraatia võimalused olid sedavõrd napid, et aastatel 1985–1991 oleks jõutud selgeks diskuteerida, mida me ikkagi täpselt tahame.

Samuti polnud meile antud aega arutada võrdlevalt, mida 20. sajandi lõpukümnendi teadmistega olnuks võtta uusimast riigiõiguslikust mõttest (ka kodanikuühiskonna arengu seisukohalt).

Riikluse taastamise mudel eeldas rõhu panemist nendele Eesti elanikele, kellel oli selge Eesti Vabariigi kodaniku õigus, mida oleks saanud kaitsta rahvusvahelise kogukonna ees.

1992. aastal Eesti kodanike poolt konsensuse alusel vastu võetud Eesti põhiseadus oli samuti omamoodi uuendatud variant taasleitud ajast, mis tõi meid tagasi Lääne-Euroopa 20. sajandi alguse parlamentaarse demokraatliku vabariigi mudeli valinud riikide hulka.

1992. aasta põhiseadus lõi olukorra, millega üks osa Eestis elanud inimestest polnud arvestanud. Aastatel 1992–2011 on selline seis nõudnud kogu ühiskonnalt suuri pingutusi, kuid probleemid pole veel lõpuni lahendatud. Ometi olid astutud sammud rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse järgi aktseptitavad ja vastasid Euroopas multikultuursete ühiskondade mudeli kõrval eksisteerivatele rahvusriigi mudelitele.

Kodanikuühiskonna suurendamise probleem

Kui vaadata Eesti õiguslikku edenemist, mis puudutas demokraatia arengut ja kodanikuühiskonna toetamist, tasub viidata USA noorema põlve politoloogi Ian Bremmeri J-kurvi teooriale (The J Curve: A New Way to Understand Why Nations Rise and Fall, 2006), mis analüüsib demokraatia ja stabiilsuse omavahelist vahekorda.

Sellise omavahelise vastuolu näide on mingil määral kohane Eesti viimase kahe aastakümne arengu iseloomustamisel. Bremmeri teooria idee seisneb selles, et enne kui ühiskond jõuab end kindlustada demokraatliku ühiskonna struktuuris, on vaja tal läbida arengus paratamatu ebastabiilsuse faas, mis võimaldab ennast normaalseks ümber korraldada. Ehk korraldada oma asjaajamine vastavalt ühiskonna arengu suhtes positiivsele mudelile.

Rahvusvaheline kogukond saab sellest aru, kuid äri ja suhtluse huvides eelistatakse suhelda riikidega, mis on stabiilsed.

Teatud mõttes on valida kaks mudelit: kas totalitaarsest stabiilsusest jõutakse kiiresti uue demokraatliku stabiilsuseni ühiskonnas või valitsev eliit jätab siseriiklikult lihtsama valitsemise nimel demokraatlikud ponnistused pooleli ja stabiliseerib riigi, lähtudes vanadest mallidest.

Bremmeri teooriat maksab silme ees hoida, et mõista põhjusi, miks Eesti ühiskonnas ei kujunenud kahe aastakümne jooksul kodanikuriigi struktuurid selliseks, nagu ideaalis oleksime soovinud.

Eestis on tekkinud aastal 2011 valitseval poliitilisel eliidil vajadus saada ühiskonnalt senisest enam tagasisidet, et võtta vastu väga eksistentsiaalseid otsuseid. Selliste otsuste konsensuslikkus saab olla tagatud vaid juhul, kui on kindlustatud demokraatlike mudelite toimimine.

Võrdlevad uurimused Eesti ja Soome erisugustest käitumismudelitest 1939–1944 on jõudnud järeldusele, et Soome poliitilisel eliidil oli eksistentsiaalseid otsuseid vastu võtta lihtsam, sest üle lahe oli säilinud enam demokraatiat ja kodanikuühiskond.

Aastal 2011 arutab Soome ühiskond Euroopas kujunenud (majandus)kriisi samuti palju avatumalt ja suuremat hulka kaasamõtlejaid kaasates, kui seda tehakse Eestis. Seega saame rääkida Soome ühiskonna kõrgemast küpsusastmest.

Epiloog

Riigi õiguslik areng saab olla edukas, kui ühiskonnas toimub laialdane diskussioon, milles annavad tooni nii vaimne kui poliitiline eliit. 1925. aastal oli Eesti Vabariik Euroopas oma vähemusrahvuste kultuuriautonoomiaga üks teenäitajaid.

Siingi ei tasu unustada tõsiasja, et selle mudeli töötasid välja baltisaksa juristid, arvestades uute aegade eel (enne Esimese maailmasõja lõppu) Eesti poliitilisele eliidile lubatud eestlaste kultuurilise autonoomia mudeli põhimõtteid.

Seega valitses Eesti Vabariigis vähemusrahvuste eliidi hulgas ümberpööratud kantiaanlik eetikaprintsiip: nad küsisid endale õigusi samas mahus, mida teistsugustes oludes oldi valmis jagama tulevasele riigirahvale.

Juristina tahan meenutada, et õiguslikke mudeleid ei looda riikides ainult õigusekividest, vaid seaduste struktuuri alus on meie filosoofilised-eetilised hoiakud. Nende eetiliste põhimõtete selgeks rääkimiseks on vaja olukorda, kus inimesed räägivad omavahel ehk vaba ja konstruktiivset dialoogi ühiskonnas. Järelikult, kodanikuühiskonna toetamine pole Eestis ainult võimalik, vaid arenguks hädavajalik.

Poliitilisele eliidile võib see esialgu tunduda nende tegevust keerukamaks muutvana, kuid pikas perspektiivis Eesti-suurune riik elulisi küsimusi lahendada ei suudagi, sest teisiti ei toimu kodanike kaasamist.

Kui me Eestis selle diskussiooniga hakkama saaksime, oleksime Euroopas jälle omal alal teerajajad, nagu 1925. aastal kord juba olime.