Tammiste hooldekodu juht Riido Villup: Ma ei ole inimene, kes käib ringi, näpp ametijuhendis

Riido Villup ei käi ringi, näpp ametijuhendis, vaid teeb, mis vaja.

FOTO: Urmas Luik

Tammiste hooldekodu juhataja Riido Villup ei kannata tiksumist. Ta suudab töötada üksnes hingega asja juures olles.

Tellijale

Varem aastaid politseinikuna leiba teeninud Villupi praegusel tööl hooldekodus ja isakssaamisel kolm aastat tagasi on huvitaval kombel ühisosa: mõlemad on muutnud emotsionaalse mehe kannatlikumaks.

Intervjuu on sina-vormis, kuna autor ja intervjueeritav on ammused tuttavad.

Oled noor mees, aga ehk oled jõudnud mõelda juba sellele, milline võiks olla sinu vanaduspõlv?

Arvan, et ma ei ole enam nii noor. Või millal hakatakse inimesele rääkima, et olete juba küllalt vana? Mäletan, et kui tulin hooldekodusse tööle, olin 29 ja peagi sain 30. Pärnu Postimehe ajakirjanik küsis: „Ehk olete liiga noor?“ Väga tore, kui nooreks peetakse, mulle meeldib nooruslik olla.

Kui saladust avaldada: eks ma natuke karda vananemist. Paradoksaalne, et töötan hooldekodus. (Naerab.) Ma ei taha eakana olla virisev, irisev, rahulolematu. Tahan olla sportlik, vitaalne. Kindlasti tahaksin reisida rohkem, kui praegu jõuan. See on mu enda kätes ja oleneb sellest, kui palju jõuan raha kõrvale panna. Vaevalt kunagi 70aastasena või hiljemgi pensionile jäädes meie pensionisüsteem nii kõva on, et suudame oma pensionist reisida. Võib-olla peaksid inimesed mõtlema oma vanaduse peale juba pärast koolilõpetamist? Mõtlema, mida edasi teha ja kindlustama oma vanaduspõlve.

Tammiste hooldekodus oleksid nõus elama, kui pojale hakkab sinu abistamine üle jõu käima?

Seda on ajakirjanik minult kunagi küsinud. Toona ütlesin, et miks mitte, aga iial ei või teada, kuidas mõttemaailm muutub. Ma ei ole hooldekodus elamise vastu, aga loomulikult eelistavad kõik esmajoones vananeda oma kodus. Tegelikult võimaldab Eesti praegune sotsiaalpoliitika inimestel kaua kodus hakkama saada. Eri toetuste ja teenuste kaudu. Hooldekodud kindlasti jäävad, aga suund, et inimesed saavad kodus väärikalt vananeda, on tulevikus kindlasti veel otsesem.

Mis tundeid see tekitaks, kui elaksid hooldekodus, mida kunagi juhtisid?

Muide, meil on praegu ja on olnud varem hoolealuseid, kes on meil kunagi töötanud. Küll mitte juhatajaid. Olen nendega samal teemal rääkinud. Ütlevad, et olles siin kümneid aastaid töötanud ja sama kaua elanud, tunnevad end nagu kodus.

50–60 aastat, mis võiks selleni minna... (Mõtleb veidi.) Noh, võib-olla nüüd juba 50 aastat. Kui oleksin siis Tammiste hooldekodu klient, usun, et tõenäoliselt on see muutunud veel hubasemaks ja nüüdisaegsemaks. Võib-olla on rohkem peremajakesi, mis pole nii suured ja on kodusemad. Seega, ma ei ütleks „ei“, võiksin (Tammiste hooldekodus, L. H.) elada ja ma poleks selle üle nukker.

Tagasi üles