Viimane võttepäev filmi-Vargamäel

Kolm tundi sõitu Eesti lõunapoolseimal maanteel, kuni kõrge teevalliga liivane teeke suunab autonina järsult mäkke, andes maad kõikvõimalikele kujutluspiltidele.

Taas horisontaalis, avaneb vaade: paremale poole teed jääb üksik puitlaudisega elamu, vasakul valendab suur valge telk ja ees kulletavad augustikuised kõrrepõllud. Vargamäe talud jäävad taamale, sinna lookleb staabitelgi tagant läbi kõrge rohu kitsas jalgrada. Veel kaugemal, silmaga nii paarsada meetrit, paistab täpina kaev, kust vaene Krõõt pidi iga päev raskeid veeämbreid koduõuele tassima.

Väljas on ülipalav – 30 kraadi ja maa tuhkkuiv. Ei mingit kraavitammiga ülepaisutatud karjamaad ega Eespere soisel pinnal mudas ukerdavaid mullikaid. Laudadega lapitud päevinäinud rookatuse varjust seletab silm imekaunist küpset viljapõldu, millele lisavad värvi valged-kollased-rohelised kesalillepuhmad.