Alates 1990ndatest on inimese eluiga tõusnud Eestis meeletu kiirusega (naistel kümme ja meestel 15 aastat). Selge, et mõjutegurid on puhtam elukeskkond, tervislik toitumine ja üldine hoolivam suhtumine. Pole aga kaua möödas ajast, kui keskkonnareostust nägi iga päev ja raha teenimine oli puhtast elukeskkonnast olulisem. Kehtis põhimõte “peale mind tulgu või veeuputus”. Vastutus sigaduste eest puudus täielikult.
Mõnes Aasia suurlinnas on prügi maha viskamine, sülitamine, seintele sodimine ja muu selline heakorra rikkumine rangelt karistatav. Trahvid ulatavad isegi 2000 dollarini, millele võib lisanduda ühiskondlikult kasulik töö avalikus kohas kohustusliku riietusega, millele kirjutatud “Eksimus!”. Kas meil on samuti vaja nii karme meetmeid rikkumistele reageerimiseks rakendada, on küsitav. Kuid arusaadav ja mõjuv sanktsioonide süsteem peaks olema.
Sellisest vajadusest kõnelevad kaubanduskeskuste esised, bussipeatused, pargipinkide ümbrused, mis konisid ja näritud kummi täis loobitud. Seinu ja elektrikilpe katab grafiti, mis Pärnus on keelatud ja milles domineerivad venekeelsed kolmetähelised mahlakad sõnad.
Sellest on veel vähe: osa inimeseloomi võtab auto, sõidab Papiniidu silla juurde kettagolfi rohealale ja paarutab selle lihtsalt sodiks, või mäkerdab ära vabadussamba. On seltskondi, kelle arvates sobivad nende uhked autod parkima ainult rohealadele, kõnniteedele ja invaparklasse.
Inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmine on olnud liiga mannetu. Pakun arutluseks idee, et kõigil oleks Pärnus õigus ja võimalus juhtida tähelepanu sigatsejatele ja neid fikseerida. Omavalitsus määraku kindlad reeglid, mõjusad karistusmäärad (praeguse väärteomäära korrutaksin kümnega) ja leiaks võimaluse nende avalikustamiseks.
/nginx/o/2018/08/06/11159770t1h5676.jpg)