Naabrid kannatavad, kodutud naudivad, amet vaikib

Rüütli 20/22 hoonetele paigutatud aiad pigem piiravad turistide silmade eest koledat vaatepilti majas sees, kui takistavad kodutuid. Foto: Urmas Luik

Kui õues kerget vihma sabistas, kimus kunagise rõivapoe vitriini äärde meisterdatud pesas lesinud mees suitsu ja raputas tuha rahulikult enda ette põrandale. Peale tuleohu, mida kodutud tekitavad, on Rüütli 22 sisemus hakanud aina enam prügimäge meenutama ja hommikused kohutavad aroomid hoone sisehoovis on naabritele liigagi tuttavad. Linnavalitsuse väitel on juba aastaid olnud probleemile lahendus, mida muinsuskaitse pole aga rakendama tõtanud.

“Meie kangialust kasutatakse avaliku käimlana. Peale number ühe tehakse sinna number kahtegi: ei ole just meeldiv nähtus ühes aktiivsemas turismipiirkonnas,” kostis naaber Avo Jamnes.

Jamnes on probleemiga aastaid silmitsi seisnud, ta on pöördunud abi saamiseks igale poole kuhu võimalik. Olukord pole muutunud: hoone laguneb edasi, kodutud jõlguvad sisuliselt tema akna all, tuleoht ja näiteks naabermajast edasi levida ähvardav majavamm ja hallitus kujutavad endast ilmselget ohtu naaberkinnistutelegi.

“Jõuetuse tunne on,” ütles ta. “Olen pidevalt igale poole märku andnud, politseidki aeg-ajalt kutsunud ja nii edasi. Kuid mulle räägivad ametnikud vaid, kui hästi ja korralikult nad kõiki oma kohustusi täitnud on. Tegelikult ei toimu ju midagi.”

Juba aastaid kui mitte aastakümneid on jutt samasugune: Rüütli 20 ja 22 omanik soovib majad lammutada, kuid muinsuskaitseamet nõuab nõuetekohast hoonete korrastamist ega luba neid maha lõhkuda. Emb-kumb ei kiirusta eriti säravaid ideid olukorra lahendamiseks välja pakkuma.