Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2011/05/11/577856t1h4027.jpg)
Peaminister püüdis oma 2012. aasta riigieelarve kaitsekõnes jätta muljet, et Eestil läheb kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ja kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud.
Eelarvekavale põhjalikumalt ja roosade prillideta otsa vaadates on pilt hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ja vähekindlustatud perede reaalne toimetulek üldise hinnatõusu valguses üha halveneb.
Kurb seis omavalitsustega
Tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kattu enamjaolt valitsuse eelistustega. Jätkuvalt on kurb seis omavalitsuste rahastamisega. Andrus Ansipi valitsusel napib poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid, et omavalitsused saaksid endaga hakkama. Rääkimata sellest, et jätkuvalt vilistatakse riigikohtu lahendile, mis kohustab valitsust seisma selle eest, et omavalitsuste kohustused ja nende kohustuste täitmine oleksid rahaliselt kindlustatud.
Väike päikesekiir on pisut paranev kohalike teede finantseerimine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast praeguse viie protsendi asemel. Veidi vabamaks muutuvad linnade ja valdade laenutingimusedki.
Aga eelarve üldise 11-protsendise kasvu puhul on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahanemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida.
Sotsiaaldemokraadid seisavad edasistes eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest.
On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Ajale jalgu jäänud lastetoetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ega õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir erineb lastetoetusest ligemale 100 korda.
Pensione tõstab seadus
Valitsus hoopleb igal rindel 4,4protsendise pensionitõusuga. Tõsiasi on aga, et pensione ei tõsta Reformierakond ega Isamaa ja Res Publica Liit, vaid hoopis seadus, mille alusel pensionid peavad elukalliduse kasvu ja palgatõusu tõttu nii või teisiti kerkima.
Tegelikkuses valitsus isegi pidurdab pensionitõusu, kuna pensioniindeks lubaks 1. aprillist pensione suurendada 5,4 protsendi võrra. Olen nõus, et otsused on keerulised: 2012. aastal suunatakse pensionitõusu üle miljardi krooni ja veel rohkem läheb teise samba taastamisse.
Eelarvemenetluse taustal häirib mind koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse anda kõigile tasuta kõrgharidus. Samal ajal haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo reformikava hoopis kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid.
Üheks suuremaks fopaaks pean plaani tagada haigekassa ja töötukassa reservide arvel eelarve muid kulutusi. Tegu on töövõtjate ja -andjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud rahaga, mida võib vaja minna eriolukordades.
Valitsus ei tohi reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, kuna uue kriisi tulek pole praegu välistatud. Samuti on see plaan kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad tuge.
Eelarvesse on kirjutatud CO2 kvoodi müügist laekuv raha, mis võimaldab korda teha suure hulga hooneid. Sellel juhul saab ette heita valiku kriteeriume, riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ja otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad.
Peaminister pani oma kiidukõnes parlamendi liikmete südamele olla vastutustundlik, selle asemel et esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade väljakäidud valikud. See on taaskord tõemonopoli kuulutamine, siinkohal ei erine meie riigijuhtide retoorika just palju suure naaberriigi omast.
Statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves seada esiplaanile inimeste heaolu. Inimlik riigijuhtimine eeldab riigi tulupoliitika muutmist. Riigikogu liikmena loodan väga, et koalitsioon kuulab opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle. Parlamendi suures saalis algav arutelu on ju debatt riigi arengusuundade üle.
Erinevalt peaministrist usun ma, et eelarvet ringi tehes on võimalik Eesti inimeste eluolu järgmisel aastal parandada. Samuti ei usu ma, et meie riik järgmisel aastal päris valmis saab.