Mati Põldre: Seni kuni jõuan kaamerat käes hoida, ei kao unistused kusagile

Foto: Ants Liigus

23. oktoobril oma 75 aasta juubelit tähistav Mati Põldre on filme teinud juba varajasest lapsepõlvest saati. Alguses ainult endale ja oma lähedastele, hiljem juba laiemale publikule, pälvides kiidusõnu ja tunnustust pea igal sammul.

Kuigi Mati Põldre osalusel on valminud märkimisväärne hulk filme, eri hinnangutel üle 80, pole teeneka filmimehe ind raugenud. Seni kuni ta jõuab kaamerat käes hoida, lubab lavastaja kindlalt jätkata, sest unistused ei kao kusagile.

Kinematograafia pole Põldre ainus kirg: juba üle kümne aasta on ta õpetanud Pärnu ühisgümnaasiumis filmi ja meediat, aidates noortel kinokunstihuvilistel orienteeruda liikuvate piltide kirevas maailmas.

Kuidas te filmitegemiseni jõudsite? Milline oli esimene kaamera?

Olin algkooli 4. klassis, kui pinginaaber Peet Väinastuga alustasime Tallinna Pioneeride maja fotoringis. Tal oli uhke fotoaparaat FED ja minagi tahtsin endale samasugust.

Oli kitsas aeg. Ema õmbles kodus naistemantleid ja müüs neid nädalavahetustel täikal. Kord, kui emal oli hea päev, ostis ta sealt mulle kaamera. Ta ei teadnud kaameratest midagi, keegi soovitas Prantsuse filmikaamerat Pathe ja ta ostis selle odavalt, kuna filmi, mis sellele kaamerale sobis, ei olnud kusagilt saada.

Lõikasime koolivennaga pimikus laiast fotofilmist kaheksamillimeetrised ribad. See oli täppistöö. Üks riba siiski jooksis läbi kaamera. Võttepunkt oli teise korruse magamistoa aken, suunasime kaamera alla hoovi, kus ema tõi parajasti kuurist korviga puid. Ilmutasime filmi näpuvahel ära ja pilt oligi peal!

Kvaliteet ei olnud kiita, kujutis oli negatiivis, mustad varjud liikusid valgel seinal, aga rõõm oli kõigil suur, eriti emal. Ta oli õige suuna kätte näidanud. Kahjuks on minu esimene film “Ema toob kuurist puid“ (1950) kadunud. See oli nii tilluke, et kokkukerituna mahtus sõrmkübarasse ära.

Alustasite oma karjääri sügaval nõukogude ajal, kui kõike ei saanud otse välja öelda. Kehtiv kord seadis oma piirangud, tuli minna kompromissidele, mis loomeinimesele on eriti valus teema. Kas olete pidanud tegema mingeid valikuid või olete saanud alati endale truuks jääda?

Tööle läksin 1959. aasta jaanuaris, televisioon kui fenomen alles alustas Eestis, suurem osa tegijaid olid iseõppijad.

Töötasin esimesed kuus aastat kroonikaoperaatorina. Fikseerisin kaameraga, mis toimus ja mida telliti. Telliti palju ja igavaid asju. Elu läks huvitavaks 1960. aastate keskpaiku, kui proovisin saatesse minevaid lugusid juba ise monteerida.

Sellest tekkis esialgu suur pahandus. “Sinu asi on võetud materjal toimetusse tuua ja kõik,” selgitasid ülemused. Varsti hakkasin “Aktuaalse kaamera” lugudele lihtsamaid tekste kirjutama. See on võimas tunne, kui taipad, et ülesvõetu võib kokku panna nii, aga võib ka naa ja selles, mis ühel või teisel juhul välja tuleb, on oluline vahe – see ongi looming, millest rõõmu tunned.

Õpipoisiaastad said läbi. Tegin 60ndatel mitu kaalukat ja märgilist dokumentaalfilmi: “Meie Artur”, “Mitte üksnes leivast”, “Mina ise”, “Perpetuum mobile”. Õnneaeg oli lühike, sest pärast 1968. aasta Praha sündmusi keerati kraanid kinni. Eestis lasti jaokaupa veel hingata 1969. aasta juubelilaulupeoni. Näitasime sellest peost tehtud filmi “Mitte üksnes leivast” Moskva kinomajas.

Meie kolleegid, kes varem suhtusid Eestisse ja meie töödesse lugupidamisega, olid nüüd hoopis teised inimesed. Kesktelevisioon oli muutunud räigeks propagandaasutuseks.

Mulle anti lavastada kaks täispikka ülevaatefilmi: “Mereäärne rahvas” ja “ENSV”, mõlemad Moskva tellimusel ja ainult venekeelsed. Pildikeele pärast ma ei häbene siiani, pealegi oli mul operaatorina abiks noor Mark Soosaar, kelle kaamera- ja värvitaju juba siis silma paistis. Helikujunduski oli hea. Esimesele filmile kirjutas muusika Eino Tamberg, teisele Veljo Tormis. Tekst oli aga jälgimast jälk, vaatamata sellele, et käsikirja autoril Endel Haasmaal oli konsultandiks Juri Lotman ise. Neid filme ma enam vaadata ei taha.

Aga neil aastatel tegin ka muusikafilmi “Colas Breugnon” Georg Otsaga peaosas. Film võitis Gruusias festivalil peapreemia ja see avardas oluliselt edasisi valikuid. Sain Eesti Telefilmilt aasta aega, et koguda materjali dokumentaalfilmiks Raimond Valgrest. Film “Igavesti Teie“ (1976) kinnitas, et hea lugu vajab põhjalikku eeltööd. Kui tead palju, suudad oma tööd kaitsta. Niisuguse lihtsa tõe õppisin Grigori Kromanovilt ja seda olen püüdnud oma õpilastele edasi anda.

Millega peab tänapäeva filmimees arvestama?

Kõige tähtsamaks pean head ideed. Hea, kui autor suudab selle esialgu kolme arusaadava lausega kirja panna. Lugu läheb rändama, seda loevad paljud, konkurente on palju, kõik tahavad, et just tema film käiku läheks ja selle tegemiseks raha eraldataks.

Otsustajaid istub eri komisjonides hulgi, maitsedki on erinevad ja õnn, kui otsustajate seas juhtub olema samamoodi mõtlejaid. Sellest ju sõltub, kas idee saab filmiks.

Praegu on majanduslikus mõttes suhteliselt keeruline aeg. Kuidas see teie töid ja tegemisi on mõjutanud?

Valusalt tundsin majanduse tagasilööke juba 1997. aastal. Kõik oli valmis, et alustada suurt rahvusvahelist koostööd Venemaaga: mängufilmi Georg Otsast. Viis aastat pärast laulja surma valmis mul temast mälestusfilm “Muusikarüütel”, mis sai mitu auhinda. Venemaa kultuuriministeerium pakkus Eestile koostööd mängufilmi tegemiseks.

Pärast mängufilmi “Need vanad armastuskirjad” uhket maailmaesietendust New Yorgis 1992. aastal olime Aleksander Borodjanskiga (Valgre-filmi stsenaariumi kaasautor) kindlad edasises edus. Aleksander oli sel ajal üks Venemaa viiest paremast stsenaristist.

Kaks aastat kirjutasime käsikirja, see oli meie kolmas koostöö. Esimene – “Kevad südames“ (1985) Toomas Uiboga peaosas – oli soojalt vastu võetud.

Meie uus käsikiri “Nii see läks” (filmi “Georg“ algne pealkiri) sai hea hinnangu mõlemas riigis. Eelarve oli soliidne ja 1997. aasta juulis toimus tulevase filmiplaani suurejooneline esitlus Moskvas.

Kuu aja pärast, augustis lendas Venemaa majandus uppi. Pankrot oli täielik, filmiraha kadus. Ootamatult suri filmi Eesti-poolne produtsent Raimond Feldt.

Film jäi kümneks aastaks seisma. Kolisime 2000. aasta sügisel perega Pärnusse. Tallinnas said otsustajateks uued, nooremad mehed ja suur laulja Georg Ots oli oma sära selle põlvkonna silmis kaotanud.

Film “Georg“ sai Eesti-Soome-Venemaa ühistööna lõpuks siiski valmis, lavastaja Peeter Simm tegi korraliku töö, aga selles oli väga vähe seda, mida mina olin kavandanud. See ei olnud minu film.

Mida arvate tänapäeva Eesti filmist?

Eesti filmi tänane päev on lootustandev. Balti filmi- ja meediakoolist on tulnud ja tulemas noored ja vihased tegijad, õige oleks öelda: Jüri Sillarti õpilased.

Jüri õpetas noori austama pildikultuuri, mis uue tehnika tulekuga on tagaplaanile jäänud. Sillart oli suurepärane operaator, valgus ja maalilisus olid talle olulised.

Eestis on palju häid filminäitlejaid. Muidugi on meil vähe raha, aga see ei ole peamine.

Eesti filmi nõrkus oli ja on teravmeelse ja haarava dialoogi puudumine. Ma ei oska selgitada, miks see nii on. Meie kirjandus on traditsiooniliselt olnud tark, arutlev ja aeglane. Ehk kardame filmis olla liiga primitiivsed? Film vajab action’it ja lihtsat dialoogi.

Olete ühtviisi kursis nii mängu- kui dokumentaalfilmiga. Kumb on nõudlikum žanr?

Eesti dokumentaalfilm on olnud alati hinnatum kui mängufilm. Teha on mõlemat huvitav. Mängufilmi lavastaja peab loomingulise töö kõrval arvestama esmapilgul tühiste asjade, nagu filmigrupi liikmete isiklike omaduste, nende meeleoludega. Pärast võttepäeva, mis lavastajal on niigi pikem kui teistel, peab õhtutundidel klaarima grupisiseseid suhteid, et hommikul pingeteta jätkata.

Dokumentaalfilmi lavastaja valib operaatori, kellega tal töö klapib, ja mõlemad saavad rahulikult oma tööd teha. Kahest inimesest piisab tänapäeval dokumentaalfilmi tegemiseks.

Olete pidanud ka stsenaristiametit. Kas teile meeldib rohkem stsenaristi- või lavastajatöö?

Oma dokumentaalfilmide puhul olen enamasti olnud käsikirja autor, mängufilmidel kaasautor. Põhjus on olnud ikka üks: ma ei suuda kirjutada head dialoogi. Minu mängufilmid on olnud kõik dokumentaalsel alusel.

Olen improviseerinud ja stsenaariumi kirja pannud põhimõttel “see võis ka nii olla”. Muidugi on oma stsenaariumi raskem filmida, ühestki kirjapandud reast ei raatsi ju loobuda.

Milline on olnud teie kõige suurem väljakutse?

1988. aasta “Rock Summeri” ajal paluti mind appi USA filmigrupile, kes kogu üritust jäädvustas. Filmisime palju, kõik kolm päeva, varahommikust järgmise varahommikuni välja. Ameeriklastel oli piiramatu filmilimiit ja hirmus tööjanu.

Sellele vaatamata ei suutnud ma ära kulutada kogu Kodaki filmi, mis mulle oli eraldatud. Kümme karpi jäi üle, need kingiti mulle töötasuks. Kodak oli tol ajal kõikide filmitegijate unistus, selle tundlikkus lubas filmida isegi päris pimedas.

Sellele lindile filmisin loo Rahvarinde sünnist, dokumentaalfilmi “Kas oskame hoida ühte?” (1989). Sain piiranguteta filmida 1988. aasta öölaulupidudel. Kõik nendel öödel filmitu jõudis lõpuks USAsse tagasi ja leidis kasutamist palju aastaid hiljem tehtud USA filmis “Laulev revolutsioon” (2006), mis usutavalt räägib Eesti iseseisvumisest. Tore, et see film on jõudnud paljude riikide ekraanidele.

Loodan, et seda filmi näinud inimesed mõistavad meid oluliselt paremini ja selles on minugi väike panus.

Mida peate oma kõige suuremaks õnnestumiseks?

Kindlasti filmid Raimond Valgrest “Igavesti Teie“ (1976) ja “Need vanad armastuskirjad“ (1992). Esimene neist ei jõudnud kunagi üleliidulisele teleekraanile, õnnetu ja kannatav helilooja ei olnud see, keda sel ajal võinuks massidele näidata.

Filmist sai õppematerjal Moskva kõrgematel reþiikursustel: kuidas lavastada dokumenti? Tänu kursuslaste initsiatiivile sõitsin sellega läbi kõikide liiduvabariikide pealinnad.

Filmi näidati kinnistel läbivaatustel, mis alati olid publikurohked, sest seal näidati keelatud filme.

“Need vanad armastuskirjad” jõudis 1992. aastal Los Angelesse Ameerika filmiakadeemia Oscari konkursile. Loen seda oma suurimaks õnnestumiseks.

Koolis juhendate noori filmihuvilisi. Kuidas tundub: kas tänapäeval on lihtsam sel alal alustada?

Muidugi on nüüd võimalused suured. Filmitööd saab noor inimene õppida Tallinnas, Londonis, New Yorgis – kus iganes.

Olen tänulik Pärnu ühisgümnaasiumi direktorile ja õppealajuhatajale, sest mul läheb selles koolis 11. aasta filmi- ja meediaõpetajana. Lihtsa teooriaõppe kõrval olen püüdnud selgitada õpilastele Eesti kultuurilugu.

Igal aastal tulevad põhikoolidest uued õpilased gümnaasiumi, olen teinud neile ankeedi: mida loed, mida vaatad, millal käisid viimati kinos, teatris? Kes on tuntumad Eesti heliloojad, kunstnikud, arhitektid, filmitegijad? Selgub, et kirjandust tuntakse päris hästi, kõike muud aga suurte lünkadega.

Filmiõppega olen püüdnud asja siluda: oleme klassis ära vaadanud enamiku Eesti dokumentaalfilmidest, filme Tormisest, Pärdist, Okasest.

Olen Balti meediakoolist toonud kolmanda kursuse üliõpilaste lühifilme, oleme neid analüüsinud, püüdnud õpilastega koos uusi stsenaariume kirjutada. Igal aastal on keegi gümnaasiumi lõputööna teinud lühifilmi, kolm õpivad filmiasjandust edasi kõrgkoolides.

Heameel oli sel sügisel lugeda haridusministri ideed filmiõppe viimise vajalikkusest õppekavadesse.

Kuidas puhkate ja lõõgastute, on teil mõni hobi?

Kindlat hobi mul ei ole, lõõgastumise viise on mitu. Aastaid tagasi suvitas Pärnus meie vastasmajas baltisakslasest vanahärra, kes ei väsinud kordamast: “Teil, noorhärra, on kindlasti tervis väga heas korras, teil on nii hea doktor.” Siis ta täpsustas, et mõtles minu koera, kes mind igal hommikul ja õhtul jalutama viib.

Mida aasta edasi, seda mõistetavamaks on tema jutt mulle saanud. Meie koer Joosep on tõesti hea abimees, kes isegi rajuilmaga mind jõuga välja veab. Samuti käin igal nädalal vähemalt neli korda basseinis ujumas, paar korda jõusaalis. Pärnu on selleks ideaalne linn, kõik on käe-jala juures.

Oma pika karjääri jooksul olete teinud muljet avaldava hulga filme. Missugused tööplaanid teil praegu on? On teil veel mõni unistus, mida tahaksite teostada?

Alustasin, nagu praegu moodne öelda, uue projektiga. Kevadeks peaks valmis saama dokumentaallugu bibliofiil Olaf Esnast, mehest, keda Pärnus kõik tunnevad ja kes teab meie linna ajaloost vist küll peaaegu kõike.

Seni kuni jõuan kaamerat käes hoida, ei kao unistused kusagile. Kõik unistused pole aga seotud üksnes filmitegemisega. Suvel olin abikaasa Elaga mõne päeva Helsingis, sellest lühiajalisest reisist sündis unistus: ehk saab Eesti ükskord p ä r i s riigiks ... Vahel tundub, et oleme nagu mängult ja mängukann endast suuremate käes.

CV

 Sündinud 23. oktoobril 1936. aastal.

Haridus:

 Tallinna 2. keskkool, täiendanud end filmi alal Krakowis 1970, Prahas 1974.

Töötanud:

 1959–1992 Eesti Televisioonis operaatori assistendi, operaatori ja kõrgema kategooria operaatorina.

 1992- Lege Artis Film, režissöör-operaator.

 Teinud 80 dokumentaalfilmi, olulisemad “Mitte üksnes leivast” (1969), “Meie Artur” (1969), “Mina ise” (1969) “Igavesti Teie” (1976), “Eesti kalendrilaulud” (1977), “Kevad südames” (1985), “Kas oskame hoida ühte?” (1988), “Keisrilõige” (1992).

 Teinud kolm arvestatavat mängufilmi, tuntuim “Need vanad armastuskirjad“ (1992).

 Kirjutanud käsikirja mängufilmile “Georg” (1996) ja Ugala teatri lavastusele “Arturi aastad ja laulud“ (2008).

 Alates 2000. aastast andnud Pärnu ühisgümnaasiumis filmi- ja televisioonialast koolitust.

 Abielus Ela Tomsoniga, peres poeg ja tütar.