Lova talu suures peres põimuvad töö ja hobid

Lova talu isukad lihaveised teevad rannaniidu korrastamisel oma suuga iga päev tööd. Nende ­heaolu eest hoolitsevad perenaine Silja ja peremees Ülo.

FOTO: Urmas Luik

Piirumi külas Lova talu õuel roomab agrovähk, valmistub hüppeks raudritsikas ja sirutab koibi õnneämblik, mis nagu teisedki taiesed on valmistatud kunagistest põllutööriistadest. Need kujundas talu peremees, skulptor ja kiviraidur Ülo Kirt, kelle isa siinmail toimetas. Ülo tuli ­pealinnast isakoju elama naise Siljaga, mõlemal taskus Eesti kunstiakadeemia skulptuuri eriala diplom.

Sünnilt tallinlased ütlevad nad kui ühest suust, et ei vaheta maaelu linna vastu. Koos kasvatavad nad kaht kaksikutepaari, peavad loomi-linde, naudivad loomingulist tööd ja vaimustuvad näiteks paarikümne sentimeetri pikkusest nastikupojast, kes rohuliblede vahel vonkleb.

Sammugi ei jää kellestki maha kriitvalge penigi. Selle Šveitsi lambakoera pärisnimi kõlab kuninglikult: Born to Win White Faith. Nii pikalt ei hüüa neljajalgset truud sõpra siin siiski keegi: on kas Lõusta, Pätu või Faith.

Sumaki! Koer tormab tiiki, keel ripakil, jalad poolenisti vees – ta tunneb end tulipalaval päeval hästi. Nii nagu Kirke, Kaili, Sarah ja Lukaski, kes kaladena vees suplevad koduõue veekogus.

Elu Lova talus kulgeb sellises rütmis, mille kirjeldamisel jäänuks värve väheks isegi armastatud lastekirjanikul Astrid Lindgrenil, kui ta “Bullerby lastes” kolme talu laste päevadest jutustab. Ega asjata ei ütle kahe kaksikutepaari ema Silja, et nende lapsed ei taha suvel ühtegi laagrisse minna, sest kodus jätkub iga päev tegevust.

Loe kõiki artikleid

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles