Kristjan Järvi: nagu purskav vulkaan dirigendipuldis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kristjan Järvi.

FOTO: Aino Siebert

On hilisõhtu Pärnu kontserdimajas. Kadri Voorand vilistab mikrofoni ja tantsib ennastunustavalt, Kristjan Randalu on pooleldi pugenud klaverikaane alla keeli tinistama. Bändimehed Jaak Sooäär ja Andre Maaker mängivad dirigendi juhatamisel kitarri ning Liisi Koikson teeb klassikaliste orkestripillide viiuli, vioola ja tšello, aga trummipõrinagi taustal kurguhääli, mis paisuvad vahepeal regilauluks.

Kuna just sel päeval on sündinud Veljo Tormis, pühendatakse Pärnu muusikafestivali pööraseim kontsert “Electro Folk Celebrates Tormis” talle.

Tormise alleaa seguneb siin elektronmuusikaga, saksa helilooja Max Richteri ning kodumaiste Randalu ja Kristjan Järvi omaloominguga. Ebatavalist koosseisu juhatav dirigent Kristjan Järvi nõksutab muusika rütmis õlgu, paneb saalitäie publiku käteplaksudega lavalolijatega muusikat tegema ja ütleb põlevate silmadega: “Let’s go crazy!”.

Kristjan Järvi juhatab Veljo Tormisele pühendatud kontserti Pärnu muusikafestivalil.

David Kornfeld

Sinakaspunane tossuvalgus hajub üle vaatajaskonna, tunne on nagu rokk-kontserdil.

Kristjan Järvi mõttega, mille järgi klassikalist muusikat ei pea võtma nii tõsiselt kui emotsiooni ja sügavusega ning selleks pole vaja ühte žanri kinni jääda, on nõus Pärnu muusikafestivali tegevjuht Kristjan Hallik, kelle kinnitusel võiks festivali kavas igal aastal olla kergemaid helitöidki.

Ansamblivorm, millele publik tunnistajaks oli, sarnaneb Kristjan Järvi New Yorgis toimetavale Absolute Ensemble’ile, milles sulandub klassika, hiphop ja džäss.

“Kristjanile see väga sobib, ta just otsibki lahendusi, kuidas klassikaline muusika ei jääks ainult kitsa ringkonna huviks, vaid jõuaks laiema publiku ette. Seda näiteks sidudes eri muusikastiile ja kunstivaldkondi, kaasates orkestrisse DJ, värvides kontserdimaja üle erilise valguslahendusega või ühendades orkestrimängu dokumentaalfilmiintervjuudega maailma majanduse arengust, kus muusika suurendab või leevendab pinget,” tõi Hallik näiteid.

​Minu elu eesmärk on teha muusikat kunstiliste sahtlite ja kategooriateta.
Kristjan Järvi

Maarjamaa on tänu Järvide dünastiale jõudnud maailma muusikasõprade teadvusse. Hiljuti, kui postitasin (Aino Siebert) teate Kristjan Järvi ühe kontserdi kohta Facebooki lehel, sain oma üllatuseks suure vastukaja. “Kristjan on fantastiline!”, kirjutati kommentaaridesse.

Eestlased võivad olla ülimalt uhked, et neil on sellised muusika suursaadikud nagu Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi. Kõigis kontsertide kavalehtedes seisab suurelt “Eesti“ ja viimastel aastatel veel suvepealinna nimigi. Unustatud pole kodumaa heliloojaidki, igal võimalusel võetakse kavasse nende teoseid.

Lahkumisvalu

Kui Järvide pesamuna lahkus 23. juunil pärast kuueaastast koostööd MDRi (Mitteldeutsche Rundfunk) sümfoonikute peadirigendi kohalt, oli lahkumisvalu suur. Muusikud tõid esile oma endise juhi professionaalsuse, innovatiivse mõtlemise ja sõbralikkuse. Dirigent vajavat enda ümber harmooniat ja oskavat hästi lahendada konfliktegi. Mis aga kõige tähtsam, mitmekülgsete kavadega tõi kuulsas Leipzigi Gewandhausis resideeruv kollektiiv saalidesse jälle noori.

“Minu elu eesmärk on teha muusikat kunstiliste sahtlite ja kategooriateta,” teatas Kristjan Järvi, saabudes Saksimaa metropoli.

Ja nii õpetaski noor dirigent oma orkestrante mängima Hauschkat (Volker Bertelmann, sündinud 1966), Joseph Haydni (1732–1809), Gabriela Monterot (sündinud 1970) ja Wolfgang Amadeus Mozartit (1756–1791), Pjotr Tšaikovskit (1840–1893) ja Francesco Tristanot (sündinud 1981).

Kristjan Järvi Pärnu muusikafestivalil kontserdil Veljo Tormise loomingut interpreteerimas.

FOTO: David Kornfeld

Muidugi ei unustanud ta Põhjamaade ja oma teise kodumaa, USA heliloojaid: Arvo Pärt (sündinud 1935), Erkki-Sven Tüür (sündinud 1959), Jean Sibelius (1865–1957), Wynton Marsalis (sündinud 1961) ja John Adams (1735–1826) olid sageli kontserdikavades, millega esineti Pariisis, Viinis ja Ida-Euroopa metropolides.

Leipzigi sümfoonikute ette kutsus Järvi soliste kogu maailmast: Indiast, Marokost, Venetsueelast, Hiinast, alustades nendega ebatavalisi projekte nagu Tom Tykwersi filmis “Pilveatlas” või õe-venna Wachowski seriaalis “Sense8” muusika esitamine.

Edukalt pandi jalule veel multimeediumlik šõu “Wagner reloaded” tantsija Gregor Seyfferti ja Soome tšello rokk-grupi Apocalypticaga. Kriitikud olid üksmeelsed: Kristjan Järvi on nagu vulkaan dirigendipuldis.

Ühes intervjuus tõi maestro esile: “Olla šeff tähendab omada visioone, nende transponeerimist, hea meeskonna moodustamist. Seetõttu olengi ma hea meelega boss. Ja kuna ma olen ülemus, siis töötan kogu energiaga, sest soovin näha edasiminekut”. Sama moto all tegutseb eestlane Gstaadi festivaliorkestri ja New Yorker Absolute Ensemble’iga.

Oleks patt jätta mainimata, et Kristjan Järvi on külalisdirigendina juhtinud maailma tipporkestreid nii Londonis, Pariisis kui Berliinis.

Liisi Koikson ja Kadri Voorand esitamas Veljo Tormise lugusid uues võtmes Pärnu muusikafestivalil.

FOTO: David Kornfeld

Energiline muusikapedagoog

Eestlast tuntakse maailmas veel dünaamilise pedagoogina suurprojektis Baltic Sea Philharmonic. Noorteorkestrist on praeguseks saanud kõrgetasemeline kollektiiv, kus teevad kaasa Läänemere riikidest pärit muusikud.

Esinedes juulis Bad Kissingeni (Baieri liidumaa) muusikafestivalil, võeti ette kava "Waterworks" (“Veeteosed”). Sinna kuuluvad heliteosed nagu Georg Friedrich Händeli (1685–1759) “Wassermusik” (“Veemuusika”) ja Philip Glassi (sünd 1937) “Aguas da Amazonia”. Meri ei ole Usedomi saarel tegutsevale orkestrile mitte ainult sümbol, vaid energiaallikaski – veeta pole inimkonnal võimalik maakeral eksisteerida.

Orkester tähistab tänavu 10. juubeliaastat: “See tähendab, et me pole enam noorte orkester, kuid oleme ikkagi veel noored. Muusikud on 22–45 aasta vanused,” toob dirigent esile. Ta räägib, et orkestrandid oskavad esitada paljusid teoseid nootideta, nagu näiteks Igor Stravinski (1882-1971) avamäng balletile "Tulilind" või Sibeliuse (1865-1957) "Toonela luik".

Kes repertuaari pähe õppinud, tunnetab heliteost hästi ja saab improviseerida. Pala muudetakse valgusšõude, eri kõlamängude, elektroonika ja kolmemõõtmeliste projektsioonidega kunstiteoseks. “Waterworks” viib publiku täiesti uude maailma.

Uus maestro on sündinud

Tõenäoliselt on pere noorematel raskem leida oma teed, sest nende tegemisi võrreldakse tahtmatult vanemate õdede-vendadega. Seda pidi ilmselt kogema Kristjan Järvigi, kelle isa Neeme ja vanem vend Paavo olid juba tuntud dirigendid, kui pesamuna lõpetas oma õpingud Michigani ülikoolis ja alustas dirigenditeed Esa-Pekka Saloneni assistendina Los Angelese filharmoonikute juures.

Seejärel sai Kristjan Järvist juba Norrlandi sümfoonikute peadirigent ja muusikaline juht, siis aga juhatas ta Tonkünstleri orkestrit Viinis. Kõik kollektiivid olid erisugused ja lubasid noorel orkestrijuhil katsetada.

On suurepärane idee lasta muusikutel tuua rahu- ja lepitussõnum kohta, kus varem kannatasid sunnitöölised ebainimlikes tingimustes.
Aino Siebert

Maestro peab end eestlaseks, kuid toob esile, et Ühendriikides elamine on teda palju rikastanud. Ameeriklastel puuduvat hirm ebaõnnestumiste ees, seega nad mõtlevad avatult ja inspireerivalt. Eurooplased ei ole selles ideaalsed, kuid mängivad kogu hingest. “Oleks tore, kui saaksime mõlemaid stiile kombineerida,” räägib noorim Järvi ühes intervjuus.

Ta peab kodu järele lõhnavat Põhjalat oma territooriumiks: armastab siinseid inimesi ja nende mentaliteeti.

“Mu elu ei oleks täiuslik Sibeliuse, Tubina või Nielsenita,” sõnab maestro ja jutustab oma raskustest algusaastail. “Kui ma alustasin dirigendina, oli mul keeruline vahendada orkestrile oma sõnumit. Kuid iga aastaga läks tänu kogemustele kergemaks. Nüüd tean, kuidas vahendada muusikutele oma soove. Orkestrijuhtide suurim probleem ongi, et nad ei tea, mida tegelikult soovivad. Või siis teavad, kuid ei oska seda vahendada. Kõige tähtsam on teada, mida soovid, ja siis leida võimalus soovide realiseerimiseks.”

Kristjan Järvi arvates ei tohiks muusika olla eksklusiivne, vaid kättesaadav kõigile. See peaks inspireerima ja ühiskonda positiivselt mõjutama.

18. septembril annab Kristjan Järvi Läänemere noorte filharmoonikutega kontserdi Müncheni Residenzi Herkules-saalis. Kavas on uus projekt “Nordic Pulse”, millega orkester tähistab oma kümnendat tegutsemisaastat ja Balti riikide, Soome ja Poola iseseisvuse 100. aastapäeva.

22. septembril avab Kristjan Järvi oma orkestriga Peenemündes (Mecklenburg-Vorpommeni liidumaa) hoones, kus Hitler lasi ehitada surmavaid rakette, Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli juuresolekul 25. Usedomi muusikafestivali. On suurepärane idee lasta eri maade muusikutel ja heliloojatel tuua rahu- ja lepitussõnum kohta, kus varem kannatasid sunnitöölised ebainimlikes tingimustes.

Kristjan Järvi ja Grammyle nomineeritud fagotimängija Martin Kuuskmann Usedomi festivalil.

FOTO: Aino Siebert

Tagasi üles