Kristel Kallau: Naudin, et mul on 100 seelikut

Oma ingelliku käilakujuga jalgratta üle tunneb ­Kristel ­Kal­lau­­ suurt uhkust. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu kunstikooli direktor, Süte­vaka kunstiaja-loo õpetaja, läbi ja lõhki kunsti­inimene Kristel Kallau tahtis juba nooruses välimuse poolest massist erineda. Kui miskit eripärast kätte sattus, ta selle ka selga ­pani. Ainuke häda, et toona polnud rõivaste valik kuigi suur. Nüüd on tal kirev garderoob, kus leidub suisa 100 seelikut. Intervjuu alguses saab kiiresti selgeks, mida Kristel siinilmas kõige rohkem fännab: peret. Abikaasa Üllar Kallauga kasvatab ta Räämal oma segasummasuvilalikus kuning­riigis kolme tütart.

Meil käib trall uue kunsti muuseumi (UKM) ümber. Kuidas ja kas üldse kujutate ette Pärnut ilma selleta?

See on valus teema, sest ma kuulun ju UKMi nõukokku. Olen üllatunud, et oleme praegu sellises situatsioonis, nagu oleme: käib arutelu, kas meil on seda vaja. Ma ei ole näinud, et ükski teine meil siin kunstiga tegelev organisatsioon kutsuks kogu aeg lapsi ja noori enda juurde, korraldaks töötube ja kohtumisi kunstni­kega.

Praegune olukord näitab, kuivõrd muutuv võib kõik olla. Ise arvad, et oled väga vajalik, teed palju, panustad kogukonda, ja siis ühel hetkel öeldakse, et tegelikult olete nõmedad ja teid pole vaja. Pean tunnistama, et mõnigi ütlemine linna poolt on hinge läinud­. Tahaksin minna mõne ­inimese juurde, keda isiklikult tunnen ja kes hääletas volikogus selle vastu, et muuseumi aidata, ja küsida: “Kuidas nüüd sina, kellest ma nii palju arvasin, ütled, et meil pole seda vaja?”.