Peakokk: Liha pead praadima nii, nagu katsud naist

Mergo Vinkel kiidab uue koka tööd. Kui ma aga veisesisefilee kohta kotlet ütlen, vaatavad kõik mind halvakspanuga. Foto: Mailiis Ollino

“Liha peab sellise tundega praadima, nagu naist katsuks: mõnusalt tugevalt, aga enesekindlalt. Nii, et valus pole,” õpetab Pärnu Rannahotelli peakokk Herkki Ruubel. Ta jälgib valvsa pilguga, kuidas ma veisesisefileed praen. Kardan liha ära kõrvetada ja vabandan, et ma ei ole kunagi naist katsunud. Õnneks on kõrval kokk Mergo Vinkel, kes mõne aja pärast asja üle võtab. Uurin neilt, kuidas pirukaid küpsetada. Mehed vastavad, et armastusega.

Köök on askeldamist täis: ettekandjad teevad viimaseid ettevalmistusi ja tutvustavad üksteisele lauaplaane. Pottide-pannide kõrval teeb ahi põrgukuuma. Tapvalt palav on. Juba seepärast tekib kokkade vastu austus. Parasjagu teeb vanemkokk Sören Mäesalu punase veini kastet. “Oleme kolm päeva veisekonte keetnud. Nüüd on ta punane, oleme­ lisanud puljongi. Kaste ­läheb veisele peale,” selgitab ta. Segan kastet ja Mäesalu ütleb, et mul on annet.

Köögis toimetab veel kokki: Romet Unt seab peenelt juurvilju paika, Viktoria Markarjan tükeldab nõtkete liigutustega veisekeelt. Kohe näha, et neiu teeb tööd naudinguga. “Seda ei saagi ilma teha,” naljatab ta. Peakokk Ruubel leiab, et kokkamine on liiga raske, et seda lihtsalt raha pärast teha. 12tunnised vahetused, meeletu pinge ja põrgupalavus. Seepärast ongi mehi rohkem köögis: naised ei saa nädalaid lastest eemal olla. Noortel isadel Sörenil ja Herkkil on samuti raske. “Viin hommikul lapse lasteaeda ja kui õhtul hilja tulen, siis ta juba ­magab. Nii neli–viis päeva jutti,” sõnab ta.