Kirjutan vastuseks 11. oktoobri Pärnu Postimehes avaldatud Asso Puideti artiklile “Tormiline aplaus Savisaarele ehk “See on teie pult””. Artiklis kirjeldatud kutsehaigete ühingu korraline koosolek Pärnu Nooruse majas sisaldas palju enamat, kui noorele ajakirjanikule silma jäi. Esinesid Pärnu linnavalitsuse kodutute hoolekande ja toetuste peaspetsialist Raul Kivi, sotsiaalosakonna avahooldusspetsialist Hiie Juhkam ning Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.
Miks tuldi meie koosolekule?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kutsehaigete koosolek on olnud avatud üritus kõigile neile, keda seal arutatavad teemad puudutavad. Nii ka seekord. Siiani jääb mõistmatuks asjaolu, miks meie koosolekule tuli ajakirjanik, keda ürituse sisu üldse ei huvitanud.
Lugenud artiklit, jäi halb tunne, et ajakirjanikku kannustas ainult soov teha kutsehaigete koosolekust naerualuste paraad. Eakatele inimestele läks see väga südamesse ja üleolev suhtumine meie probleemidesse kurvastas.
Koosolekul arutasime tõsiselt, miks on Eesti patsientide omaosalus ravimite eest tasumisel ligi 50 protsenti. Euroopas on see keskmiselt seitse protsenti. See tähendab ju, et kui Eesti inimene haigeks jääb või vanaks saab, löövad kulutused ravimitele ta Eestis palju suuremasse vaesusesse kui naabrite juures.
Arvasime, et üks lahendusi võiks olla juba 2010. aasta sügisel Keskerakonna poolt riigikogus algatatud eelnõu, millega vähendataks Eestis ravimite käibemaksu. See annaks kõige suurema rahalise võidu haigekassale, mis selle raha eest saaks võimaldada pensionäridele ja lastele 90protsendist soodustust ravimite ostmisel ning seeläbi parandada nende kättesaadavust ning elanike tervist.
Ajakirjanik oleks võinud ärapanemise asemel tähele panna ja kajastada sedagi, et kutsehaiged kogusid allkirju, toetamaks ametiühingute algatust seista selle eest, et töötukassa reservfond ei läheks riigi kulutuste katteks.
Seda raha peab kasutama selleks, et luua töökohti, mitte selleks, et kinni maksta Kreeka laristamine. Pea kõigil meil on lapsed või lapselapsed ning igaühte neist võib ähvardada töökoha kaotus. Peame seisma oma riigi ja oma rahva eest, selle asemel et kinni maksta teiste riikide vigu.
See kõik ei huvitanud ajakirjaniku, sest tegemist on noore inimesega, kes arvab, et vanemate inimeste probleemid pole huvitavad. Paraku on siiski nii, et noorus läheb kõigil ajaga üle. Vanaduses tulevad aga mured, mis on seotud tervise ja toimetulekuga. Arstirohud ja rahalised raskused on meie kutsehaigete igapäevane probleem.
Lõpetuseks kinnitan, et soe vastuvõtt ei saanud Edgar Savisaarele osaks ilmaasjata, vaid kutsehaiged on valmis nii vastu võtma iga oma ala tegijat, kes raskustesse sattunud inimeste muredele lahendusi otsida püüavad.