Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/10/20/799984t1he629.jpg)
Hiljuti väitis majandusanalüütik Hardo Pajula, et 20 aastaga on Eesti keskmine palk suurenenud üle 100 korra. On seda vähe või palju? Oleneb, kustpoolt vaadata.
Matemaatiliselt on tegemist muidugi tohutu kasvuga. Kui teenisite varem kaks eurot ja nüüd teenite neli eurot, siis optimistlikud hõiked ütlevad, et palk on kahekordistunud või et kasv on olnud 100 protsenti. Et sissetuleku kasv veel uhkem tunduks, võiks ju võrrelda lausa 1913. aastaga, nagu see nõukogude ajal kombeks oli.
Uhkelt kõlab see kõik paraku vaid siis, kui tegelik elu kõrvale jätta. Ometi pole see 100kordne kasv meid Põhjamaade tasemele aidanud. Nagu äsja Äripäevast võis lugeda, teenis Eurostati andmetel ainult kaks protsenti eestlastest Soome keskmise palgani küündivat tasu.
Tegelik elu edu mõõdupuuks
Elujärg on Eestis praegu kindlasti parem, kui oli 20 aastat tagasi. Hoolimata meid tabanud sügavast majanduskriisist, oleks vale väita, et meil on läinud halvasti. Kuid realistina tean, et edu ei ole kunagi tulnud ega tule edaspidigi iseenesest.
Oleme edukad siis, kui meie lapsed saavad nautida muretut lapsepõlve. Kui meil on innukalt õppivad noored. Kui meil on targad ja tegusad töötajad ja tööandjad. Ja kui meie inimesed saavad väärikalt vananeda.
Võlakriisis vaevlevas maailmas on ohtlikult lihtne pidada eduks midagi muud. Näiteks vaid eelarve tasakaalu ja madalat riigivõlga. Ja mulle tundub, et see on meil Eestis juhtunud.
Minagi ei poolda üle jõu elamist, aga eelarve üldises tasakaalus hoidmise kõrval ei tohi unustada inimest ehk tegelikku elu. Peame vaatama, mida me tasakaalu raames kodanikele pakkuda suudame ja kas eelarvekulutustega toetame pikaajalist arengut. Ja siin on mitu riski, mis meie kestlikku arengut ohustada võivad.
Hoolimata kuulumisest maailma rikaste riikide klubidesse, peame eneselt küsima, kui rikkad me tegelikult oleme. Kas ka viie, kümne ja 20 aasta pärast suudab riik pakkuda turvatunnet, toetada eakaid ja abivajajaid, hariduse omandamist ja tervishoidu? Millal hakkab elujärg paranema? Millal saavad Eesti arst ja õpetaja Soome kolleegiga samaväärset palka?
Mul ei ole vastuseid. Et riigi tulevikku kindlustada, on vaja teada ja teadvustada, milliste väljakutsetega Eesti silmitsi seisab ning kas ja kuidas on valitsus neid lahendanud.
Rahapuu kasvab vaid Lollidemaal
Valitsus reklaamib 2012. aasta eelarvet kui majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarvet. Seal on ilusat statistikat ja mul ei ole põhjust kahelda nende arvude õigsuses.
Aga viimaste aastate riigieelarveid analüüsides teeb murelikuks, et seadustega kinnistatud kulud on väga kiiresti kasvanud. Need on kulud, millest ei ole kerge loobuda. Need on peamiselt sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis on suurenenud kiiremini kui riigi tulud.
Kui riigieelarve tulud on viimase viie aastaga kasvanud 29 protsenti, siis fikseeritud kulud on kasvanud üle kahe korra kiiremini ehk lausa 62 protsenti. Käesoleval aastal moodustavad seadustega kinnistatud kulud ligikaudu 75 protsenti kogukuludest. Ei pea olema matemaatik, et mõista, et sääraselt kasvavaid kulusid ei saa lõputult rahastada.
Olen kaugel arvamusest, et pensionid on Eestis liiga suured või ravikvaliteet liialt hea ning abi kättesaadav. Ja kahtlemata on suurenenud sotsiaalkulud üks põhjusi, miks saame öelda, et elu Eestis on paremaks läinud.
Aga minu mure on see, kust võtab riik raha fikseeritud kulude tasumiseks tulevikus? Sotsiaalmaksust ei piisa sotsiaalkulude katmiseks enam ammu. Käesoleval aastal tuleb riigil pensionide maksmiseks leida muudest tuludest juurde 279 miljonit eurot, aastal 2015 aga juba ligi pool miljardit eurot, mis on umbes kaheksa miljardit krooni.
Kahtlemata makstakse pensione ka edaspidi.
Vaatame mündi teist pooltki: kui palju jääb seadustatud kulude kõrvalt raha muuks, riigi majandusarengu, üldise arengu pikaajaliseks toetamiseks? Kust me võtame raha, et kasvavaid seadustega kinnistatud kulusid katta?
Juba praegu on nende seadustatud kuludega toimetulemiseks külmutatud riigi ülalpidamiskulud ja investeeringud riigi omatuludest. Sellise olukorra kaua kestmine tähendab riigi arengusse ebapiisavat investeerimist ning riigi haldusvõimekuse langust, tegelikkuses kägistab see igasuguse arengu.
Ei maksa arvata, et ministeeriumid suudavad sisemise säästu arvel ellu viia kõik seadustatud kohustused ja arengukavades plaanitu.
Sügav sõltuvus eurorahast
Kui veel investeeringuid vaadelda, vastab tõele valitsuse väide, et 2012. aastal need suurenevad. Aga see kasv jääks olemata, kui meil ei oleks kvoodimüügi tulusid ja muid välistoetusi.
Tänavu tehakse riigi investeeringutest 74 protsenti välisrahast. Riigieelarvelised investeeringud, mis ei põhine välisrahal, on sisuliselt külmutatud. Need suurenevad järgmisel aastal vaid kolme miljoni euro võrra.
Kõigist järgmise aasta riigieelarve kuludest tasutakse ligi viiendik välisrahast. Näiteks keskkonnaministeeriumi kuludest kaetakse lausa 80 protsenti välisrahast. majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kuludest moodustab välisraha 44 protsenti.
Kuigi me seda avalikult tunnistada ei taha, sõltume eurorahast ja peame ausalt silma vaatama sellest tulenevatele probleemidele. Mul on siin kaks suuremat muret. Esiteks. Kas me käime selle rahaga ümber nii, nagu see oleks meie enda majanduse raskelt teenitud tulu? See tähendab, kas mõtleme oma investeeringud läbi, valime välja kõige vajalikumad ja arvestame edaspidiste ülalpidamiskuludega, mis riigieelarve kanda jäävad ja milleks välisraha kasutada ei saa.
Riigikontrolli hiljutine audit näitas, et vähemalt kultuuriministeeriumi valitsemisalas pole see mõtlemine selline olnud. Näiteks on umbes 90 protsenti kultuuriministeeriumi viimase nelja aasta eelarvekasvust läinud selleks, et katta investeeringute mõjul lisandunud tegevuskulusid ja laenukohustusi.
Teiseks. Mind teeb murelikuks praegu väga oluliselt tõukefondidest sõltuvate valdkondade tulevik. Kohe tean nimetada näiteks keskkonnainvesteeringuid, täiendus- ja ümberõpet, ettevõtlustoetusi, teaduse rahastamist.
Välisraha häda on selles, et seda ei saa paindlikult kasutada ja välisraha voo jätkumise peale ei saa tulevikus kindel olla. Võib vastu väita, et euroraha ei kao ju. Tõepoolest, kriis räsis meid küllalt palju, et ilmselt saame aastal 2014 algaval eelarveperioodil pea niisama palju raha, kui praegu meie käsutuses on.
Aga siin on üks risk: Euroopa Komisjon kaalub rahastamispõhimõtete muutmist selliselt, et liikmesriik peaks valima vähesed prioriteedid, kuhu raha suunata.
Kui süsteem muutub väheste prioriteetide põhiseks, tuleb paljudes valdkondades senist rahastamist tunduvalt vähendada või suunata sinna riigi oma raha. Kas oleme selleks valmis ja suudame tagada, et seni eurorahast makstud riigi igapäevaülesannete täitmine ei kannata?
Reaalsuse eest ei põgene
Töökäte osa Eesti ühiskonnas on praegu oma kõrgeimal tasemel. Aga olukord hakkab kiiresti halvenema. Aastal 2025 on meil umbes 80 000 tööealist inimest vähem kui praegu.
Vananev ja vähenev rahvastik mõjutab väga oluliselt nii riigi tulusid kui kulusid. Ühelt poolt kasvavad sotsiaalkulud veel, teisalt hakkab nappima majanduse tootlikkuse ja riigi tulude tõstmiseks vajalikku kvalifitseeritud tööjõudu.
Inseneride koolitamisega on probleeme juba praegu. Riigikontrolli auditid on näidanud, et üldharidussüsteem ei suuda loodus- ja täppisteadusi edasi õppivaid võimekaid abituriente küllaldaselt ette valmistada. Samuti ei ole ümber- ja täiendusõppesüsteem suunatud kutseoskuste täiendamisele või uue kutse omandamisele. Õpilaste arv väheneb tulevikus aga ruttu.
Räägitakse, et eesti keele ja kultuuri säilimiseks on vaja vähemalt miljon elanikku. Huvitav, mitu töötajat on tarvis majanduse ja riigi teenuste töökorras hoidmiseks? Kas näiteks aastal 2020 on töötajate arv ja nende tootlikkus küllaldane, et maksta ära riigi arved, õpetajate palk ja pensionid ning vaadata lootusrikkalt tulevikku?
Et neile küsimustele vastuseid leida, peame ausalt otsa vaatama meie kestlikku arengut ohustavatele muredele. Et suudaksime oma riiki tulevikus ülal pidada, on vaja struktuurseid reforme, haldus-, haridus-, tervishoiureformi ja paljusid reforme.
Tuleb igati toetada majanduse tuluteenimisvõimet ja vaadata üle kõik riigi suuremad kulukohad. Peame välja selgitama, kas meie suuremad kuluvaldkonnad, nagu sotsiaalkaitse, tervishoid ja hariduskulutused, täidavad oma eesmärki ja kas raha kasutatakse seal võimalikult targalt.
Ma kardan, et seadustatud kulusid üle vaatamata ei jätku meil nendeks ühel päeval enam raha. Või jäävad soiku arengusse panustavad investeeringud ja me peame vaatama ka üle, kuidas tagada riigile toimimiseks vajalikud tulud.
Artikkel põhineb riigikontrolör Mihkel Oviiri teisipäeval riigikogus peetud ettekandel.