Karates õpitakse ennast kontrollima

Pärnakate musta vöö eksamid võttis vastu Jaapani shotokan karate assotsiatsiooni asutaja ja peainstruktor sensei Keigo Abe. Foto: Erakogu

Pärnu karateklubi Zen võõrustas Jaapani shotokan karate assotsiatsiooni asutajat ja peainstruktorit sensei Keigo Abet (9. dan), kes võttis vastu nelja klubi liikme musta vöö eksami.

Valdur Maibachile ja Olav Lilletaile omistati teise, Lauri Uibole ja Herkki Ruubelile esimese dan’i vööaste. Pärnu Postimehel avanes võimalus tunnustatud karateõpetajalt küsida, kuidas on karate tema eluajal muutunud ja kas eestlane üldse suudab mõista samurai hinge.

Mis on tänapäeval käsitsivõitluse eesmärk? Kuul jõuab kiiremini kohale kui käsi, rahuajal ei soovita kedagi tappa.

Võistlus on karates väga oluline, kuid karate pole ainult sport. Spordi osa on tänapäeval karates liiga suur. Budo mõtteviisi järgi tuleb vastane täielikult kahjutuks teha, maha lüüa, et ta pärast esimest rünnakut enam ei tõuseks.

Tänapäeval seda teha ei saa. Karates õpitakse ennast kontrollima, tehnika kontrolli kaudu on võimalik kõike teostada.

Milliseid võitluskunste õpetatakse Jaapanis sõduritele, milliseid politseinikele? Eestis sõltub väljaõpe õpetaja valitavast stiilist ja kui vahetub õpetaja, vahetub võitluskunstki. Kas mõni võitluskunst sobib näiteks politseinikele paremini ja mõni halvemini?

Jaapanis õpetatakse politseis kendo’t ja džuudot. Eesmärk on vastane kätte saada ja temaga toime tulla. Põhirõhk on kinnivõtmise oskusel.

Politsei ja muude jõustruktuuride oskused otseselt vanade võitluskunstide alla ei lähe, igal jõustruktuuril on oma spetsiifika. Karated küll siin ja seal õpetatakse, ka mina olen politseikoolis karated õpetanud.

Sõdurite väljaõppes mingit kindlat võitluskunsti ei kasutata. Kõige olulisem on üldfüüsis ja täägivõitlus, karate võiks olla kolmandal kohal.

Kuivõrd eri rahvuste võitluskunstid, sealhulgas karate, muutuvad vastavalt tänapäeva vajadustele?

Tänapäeval on võitluskunstid spordiks muutunud, samuti on näha meelelahutusmaailma mõju. Kuid tõeline võitluskunst jääb ikka selliseks, nagu ta on, mitte välistes konstruktsioonides.

Olete intervjuus Thomas Casalele öelnud, et karated treenides on vaja leida tasakaal tervise, spordi ja budo vahel. Võtame esimese vastuolu: kuidas spordi eesmärgil treenides vältida reeglite järgi kohanemist?

Spordis on palju keelatud tegevust: ei tohi lüüa näiteks kubemesse või silma, mõnel võistlusel ei või üldse pihta lüüa, aga budos on see kõik ääretult oluline.

Kuigi need asjad on spordis keelatud, on neid ikkagi väga oluline õppida.

Kuidas neid ohutult õppida?

Kontroll on hästi oluline. Väga raske on treenida ohtlikke asju. Kui sa ei suuda ennast kontrollida, ei ole asjal mõtet.

Sa pead lööma nii, et lähed tehnikaga vastase kehast läbi, kuid kontrollid lööki igal ajahetkel. Erinevalt sportkaratest, kus tehnika lõpeb seal, kus käsi pidama jääb.

Õige tehnika omandamiseks on vaja hästi palju treenida. Tähtis on poksikoti kasutamine, et sa tead, mis tunne on, kui lööd vastu märklauda. Sportkarates pole päris märklaua kogemist, nad pole kogenud, mis juhtub siis, kui päris pihta lüüa.

Karates on väga oluline kogu keha energia ühte punkti koondamine. Sa pead suutma kontrollida, kuhu löögi suunad ja kus kohas see täpselt on. Inimeste hulk, kes sellest kontrollist aru ei saa, kahjuks järjest kasvab. Sportkarate suurendab seda, kultiveerib kiirust.

Karated ja sporti tuleks koos harrastada, mitte lahus üksteisest. Kui ainult jõudu kasutad, kaotab jõud kiiruse ära, kiirus jääb kinni. Kiirus on tunduvalt tähtsam kui mass.

Kuidas on karate teie eluajal muutunud?

Nii maailmas kui Jaapanis on karate traditsioonilisest võitluskunstist oluliselt kaugenenud. Ta ei ole enam endise võitluskunstiga ühtne tervik, vaid on võtnud spordi suuna.

Kui vanasti olid karatekad tugeva võitlusvaimuga ja suutelised elu eest võitlema, siis tänapäeval võisteldakse küll, aga päris olukorras võib probleeme tekkida. Ühiskond on rahulikumaks muutunud, praegu ei ole sõda, põhjust, miks elu eest võidelda.

Lähivõitlus on just kadunud. Lähivõitlustehnikaid enam eriti ei kasutata, sest võistlustel on need keelatud.

Vanasti lõid küll rusikaga, aga siis tulid lähemale ning lõid küünarnuki ja põlvega edasi. Liigese- ja kägistustehnikad, heited kannatavad karate sportlikumaks muutumise tõttu.

Kas karate või mõni muu võitluskunst võiks olla Eesti üldhariduskoolide õppekavas? Kas võitluskunsti massiline levik tuleks sellele kasuks või kahjuks?

Kõigile võiks karated õpetada. Ta on tervisele ja kommetele hea. Õpid kaotama ja võitma, spordist rõõmu tundma, kui võistled. Oluline on budo ja sport kokku panna, neid mõnusalt segada. Ainult budoga kaoks kiirus ära, ainult spordiga läheks palju tehnikaid kaotsi.

Vägivald kindlasti ei suurene, vaid väheneb. Võitluskunsti õpetaja annab kombeid korralikult edasi. Kui trennis saad löögi pihta, tead, mis tunne on haiget saada ja haiget teha. Sa õpid oma võimeid ja piire tundma.

Kui ma noor olin, mõtlesin, kuidas olla tugev ja teistest üle. Mida rohkem ma harjutasin ja mida paremaks sain, seda vähem tekkis konflikte ja seda rahulikumaks ma muutusin.

Teadsin juba ära, et seda inimest ma võidan, sellele kaotan ehk õppisin oma piire tundma. Ei ole enam mõtet võidelda, tead niigi, kus sa paikned.

Milliseks hindate Eesti shotokan karate taset? Kas eestlane üldse suudab mõista samurai hinge või pole globaliseerunud maailmas enam rahvuslikel juurtel tähtsust?

Tavaline on. Ei ole midagi ülemäära halba ega ülemäära head.

Samurai hinge eestlane ei mõista, isegi jaapanlastel on seda raske mõista.