Jaanus Mäe: Linnavolikogu sümboolne võim

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ikka ei saa üle ega ümber Pärnu pereabikeskuse likvideerimise temaatikast. Minu arvamuslugu pole vingumine ega lõputu negativismi propageerimine, vaid märk sellest, et Pärnu kodaniku ja valijana tunnen ma muret kohalikus elus toimuva pärast.

Kurb on tõsiasi, et Pärnu linnavalitsus on koostanud homseks volikogu istungiks pereabikeskuse likvideerimise eelnõu, millele volikogu sotsiaalkomisjongi on enamushääletuse tulemusena rohelise tule andnud. Seega on otsustamisprotsess nüüd täielikult volikogu pädevuses. Enne kauaoodatud istungit tahaksin ma volikogu liikmete südametunnistusele koputada.

Võim ei vastuta

Nimelt on linnavõim seisukohal, et lähtudes plaanitust, on sotsiaalteenuste hajutamine igati argumenteeritav ja muud väljapääsu ei ole. Seisukohtade jada viib ikka lõpuks üheainsa argumendini: raha. Palju räägitud pereabikeskuse eelnõu põhjenduses domineerib esemeline stiil: “Arvestades majanduslikest kaalutlustest tingitud vajadust hoida kokku eelarvelisi vahendeid.”

Tekib küsimus: kas sotsiaalhoolekande olulisuse mõõt on ainult raha? Tean, et linnaeelarve on pingeline, kuid rõhutan uuesti: sotsiaalhoolekanne pole koht, kust raskel ajal püksirihma pingutada. Tehes seda, pigistame kõrisid neil, kellelt kõige vähem võtta on. Kas eelarvepoliitika hakkab meie linnas sotsiaalpoliitikat asendama?

On reaalne võimalus, et valdkonnaülene poliitika hävitab kohaliku sotsiaalpoliitika koos erialaste väärtustega ja vähemuses arvamus surutakse raha nimel maha.

Loodan, et linnavalitsuse esindaja valgustab linnavolikogu väga põhjalikult, selgitades, milliseks hinnati sotsiaalteenuse vabaühendusele delegeerimise vajalikkust. Ma ei ole küll vabaühenduste hingeelu ekspert, kuid tutvudes “Vabaühenduste ja avalike teenuste käsiraamatuga”, leian sealt halva maiguga detaile, millega Pärnu linnavõimu tegevust võrrelda võib. Tähelepanu väärib mitu aspekti.

Näiteks ei võta avalik võim teenuse üleandmisel vabaühendusele vastutust teenuse kvaliteedi eest. Tundub, et siin on hea keegi teine tanki lükata, kui tõesti kvaliteediprobleemid tekivad. Väheneb surve ühele eelarvereale, kuid samal ajal võib see teist rida suurendada.

Teenuste tõhusus ja kvaliteet on võimule teisejärgulised. Käsiraamat rõhub teenuse mõõtmise vajaduselegi ja oluline oleks otsustusprotsessi kaasata valijad. Tasuks uurida, millised on uute teenusepakkujate tõenäolised kaudsed kulud.

Käsiraamatus väljendub arusaam, et teenus delegeeritakse üle vaid sel juhul, kui avalik võim selle sisu tagamisega hakkama ei saa. Peale selle rõhutatakse, et ebakindla välise keskkonna tingimustes (näiteks majandussurutis) on kõige mõistlikum avalikul võimul teenust ise osutada, selle asemel et seda üle anda.

Sotsiaalprobleemid süvenevad

Kuidas teenuse delegeerimist ette valmistav protsess, mille osa on alternatiivsete partnerite leidminegi, linnavalitsuses läinud on? Tähtis on rääkida riskide hindamisest ja teenuse mõõtmisestki. Kõike seda tuleb linnavalitsuse esindajal volikogu istungil selgitada. Samuti peaks allasutuse sulgemiseks eksisteerima mõni väga mõjuv argument peale äraleierdatud majandusliku aspekti.

Loodan, et volikogu istungist ei kujune miniatuursed presidendivalimised, kus koalitsiooni lojaalsusele rõhudes tulemust juba ette teatakse. Linnavalitsus ja volikogu esindavad eraldi seisvat võimu, seega tuleks hoiduda põhjendamatust ühisarvamusest. Ärgem unustagem, et volikogu teostab vahendatud valitsemist ja on kohustatud esindama oma valijate huve. Kas koalitsiooni tagatubades kokkulepitud otsused on valijate huvide esindamine ja kaitsmine? Pigem mitte, sest sellega kaitstakse hoopis võimuesindajate huve ja koalitsiooni püsimist. Unustatakse sihtgrupid, keda need otsused mõjutavad.

Kas volikogu kui esindusorgan saab otsustusprotsessi sekkuda või on see piiratud võimuga omavalitsuse sümbol? Näite volikogu piiratusest ja sümboolsusest võib tuua Pärnumaalt Halinga vallast. Sealne volikogu võttis üksmeelselt ja diskussioonita vastu määruse, mille alusel keskmise ja raske puudega inimeste hooldajatele lõpetatakse hooldajatoetuste maksmine.

Eelnõu koostamise argument oli jälle rahaline kokkuhoid. Kummaline tundub ka väide, et omavalitsus suudab asendusena pakutava koduteenusega (palgal üks koduhooldustöötaja) tagada toe nendele puuetega inimestele, kelle hooldajaid enam väärtustata.

Vastuvõetud määrus võib juurde tuua sotsiaalprobleeme, kuna seni hooldajatoetust saanud isikud kaotavad oma sotsiaalsed garantiid (tervisekindlustus). Samuti tuleb omavalitsusel palgata lisatööjõudu kvaliteetse koduteenuse tagamiseks. Probleeme tundub seal jaguvat, kuid mis tehtud, see tehtud.

Loodan, et Pärnu ei lähe seda teed, kus sotsiaalteemadesse väga ei süveneta. Seega, head volikogu liikmed, mõelgem sihtgruppide peale, keda teie otsused mõjutavad. Tihti ei pruugi kollektiivne tarkus individuaalsest kõrgemal seista.

Ning veel: ühe ja sama reha otsa komistamine on mage!