Sõjasangar Harald Nugiseks 90

Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks 1944. aastal. Foto: arhiiv

Homme tähistab oma 90. sünnipäeva viimane neljast eestlasest Rüütliristi kavalerist Harald Nugiseks, kes on sündinud Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus 22. oktoobril 1921 ja praegu elab Pärnumaal Sauga vallas.

Kui algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, oli Paide kaubanduskeskkooli õpilane Harald Nugiseks koolivaheajal oma kodutalus. 7. juulil 1941 ületasid Saksa 18. armee väeosad Eesti lõunapiiri, 14. juulil sisenesid Karjakülla Viljandis ja Põltsamaal veretööga tuntuks saanud Läti hävituspataljoni kõrilõikajad, kes sealsest 50 talust põletasid 23, sealhulgas Vanaõue põlistalu kõik seitse hoonet. Sakslaste pealetung Karjakülale algas 23. juulil 1941.

Sama aasta 1. augustiks oli kogu piirkond punaarmeelastest, kellest jäid maha suitsevad ahervaremed, vägistatud talutütred, elajalikult tapetud taluperemehed, puhtaks tehtud. Küüditamisele määratud inimesed pääsesid vabadusse.

Vabatahtlikuna rindele

Halastamatu vägivald ja terror kodukülas viis 19aastase Haraldi augustis 1941 vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kapten Artur Asu pataljoni koosseisus võttis ta 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast seda teenis kuu aega Omakaitses. 2. oktoobril 1941 sai temast Wehrmachti koosseisu kuulunud 185. Eesti julgestusgrupi sõdur.

Detsembri lõpuni olid noored mehed Narvas, 6. jaanuarist 1942 teisel pool Narva jõge Jamburgis raudtee kaitsel. Kui detsembris 1942 lõppes väeteenistuse leping, läks Nugiseks taas oma kodukohta Järvamaale. Kuid nagu väga paljud noormehed astus temagi 25. mail 1943 relva-SSi koosseisus 28. augustil 1942 loodud Eesti Leegioni.

Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele allutatud relva-SSi lahinguüksustel ei olnud mingit pistmist Allgemeine-SSi (poliitiline organisatsioon) või koonduslaagrites koletuid kuritegusid korda saatnud SSi erikomandodega. Saksa regulaarväe ja relva-SSi vahe seisnes selles, et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud, relva-SSis seda piirangut ei olnud.

Relva-SSi kuulunud 39 eliitlahingudiviisis võitles Punaarmee vastu ligemale pool miljonit sakslast, austerlast, norralast, belglast, hollandlast, taanlast, flaami, vallooni, rootslast, soomlast, lätlast, eestlast, šveitslast, prantslast, itaallast, ungarlast, albaanlast, horvaati, ukrainlast, venelast, valgevenelast, kasakat. Relva-SSist oli saanud Saksa idarinde selgroog, mida rakendati kõige raskemates idarinde lõikudes, lääneliitlaste vastu mitte kunagi.

Sõjatee Eesti Leegionis

Pärast astumist Eesti Leegioni järgnes paarinädalane väljaõpe Poolas Heidelaagris. Sealt saadeti südi noormees Saksamaale Heidenheimi luurekooli ja sealt edasi Lauenburgi SSi allohvitseride kooli, kus meestest püüti nelja kuuga vormida ”raud ja teras”, kes peab vastu mis tahes katsumustele.

1943. aasta oktoobri lõpus saadeti kooli lõpetanud SS-Unterscharführer Harald Nugiseks Eesti vabatahtlike SS-brigaadi koosseisus Venemaale Neveli alla, kus ta sai lähivõitluses raskelt haavata. 28 granaadikildu võeti välilaatsaretis välja, plaastrid peale ja uuesti rindele.

21. detsembril 1943 anti Nugiseksile must haavatumärk ja ja jalaväe rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga.

2. veebruaril 1944 olid Punaarmee väeosad Narva jõe paremal kaldal, eesmärgiks Eesti vallutamine. Sama aasta veebruaris paigutati Neveli juurest Eestisse toodud 20. Eesti relvagrenaderide SS-diviis Narva jõe joonele. Kodumaa kaitsele astus veel 38 000 –43 000 eesti meest. Nugiseks ja tema relvavennad võtsid rinde üle 19. veebruaril 1944, ülesandeks Narva jõe vasakkaldal paikneva, miiniväljade ja traattõketega tugevalt kaitstud Vasa–Vepsküla–Siivertsi sillapea hävitamine.

29. veebruari rünnak ebaõnnestus. 1. märtsil algas Harald Nugiseksi juhtimisel ”rullimine” ehk lähivõitlus vaenlase kaevikutes. Vange ei võetud. Legendaarne külmaverelisus ja ohjeldamatu võidutahe viisid eesmärgini. Vasa sillapea hävitati. 5. märtsil vallutati Vepsküla ja 6. märtsil Siivertsi sillapea. Lahingutes ilmutatud sõdurivapruse eest autasustati Nugiseksi 7. märtsil I klassi Raudristiga.

Järgnes teenitud puhkus kodukandis, kus Harald jäi kopsupõletikku, millele järgnesid tüüfus ja keskkõrvapõletik. 20. aprillil 1944 tulid Türi haiglasse kindralkomissar SS-Obergruppenführer Karl Sigismund Litzmann ja 20. diviisi ülem Franz Augsberger, kes haigevoodis lamava Harald Nugiseksi kaela riputas Raudristi Rüütliristi.

13. aprillist 1944 oli raskesti haige Nugiseks pikaajalisel ravil Itaalias Merani linnas, kust ta alles oktoobris 1944 naasis oma diviisi Neuhammeris.

5. jaanuarist märtsi keskpaigani 1945 õppis Nugiseks Neweklau SS-junkrukoolis. Paar päeva enne sõja lõppu 7. mail 1945 sattus ta Tšehhi “põrgus” sõjavangi. Imekombel pääses ta siis ja hiljemgi mahalaskmisest. Detsembris 1945 saadeti Punaarmeele üle antud Nugiseks Venemaale polaarjoone taha Vorkuta vangilaagrisse. Sõjavangistusest vabanes ta 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 kodukohas uuesti. Nüüd mõisteti talle kümneaastane vabaduskaotus. 17. septembril 1953 amnesteeritud Nugiseks jäi esialgu elama Siberisse. Ta tuli Eestisse tagasi 1958. aastal.

Eesti eest!

Siis, kui selleks avanes võimalus, ei jäänud Eesti iseseisvuse taastamisel kõrvale endised sõjamehedki, nende hulgas Harald Nugiseks. Tänutäheks tehtud töö eest kinnitati 31. juulil 1992 tema rinda Eesti vabadusvõitlejate ühingu kuldrinnamärk. Taasiseseisva Eesti esimene kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis 21. veebruaril 1994 Nugiseksile erukapteni auastme. 24. veebruaril 1994 autasustasid nüüdset Pärnumaa meest oma vapimärgiga nii Pärnu maa- kui linnavalitsus.

Kaitseminister Andrus Öövel oli esimene valitsusliige, kes annetas Nugiseksile kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi, millele järgnesid Kaitseliidu III klassi Valgerist, Eesti reservohvitseride kogu kuldrist 22. oktoobril 2001, mälestusmedal ”10 aastat taastatud kaitseväge” 2002, kaitseväe eriteenete rist 17. juunil 2004, kaitseministeeriumi medal ”Kodu kaitseks” 23. oktoobril 2004, maaväe teenetemärk ”Ohvitseri hõberist” 24. veebruaril 2005, Eesti evangeelse luterliku kiriku teeneteristi III järk 23. aprillil 2008, Eesti piirivalve ohvitseride kogu teeneterist 20. augustil 2008, Eesti eruohvitseride kogu teeneterist 20. augustil 2008, Eesti rahva tänumedal 19. oktoobril 2008 (seda hindab juubilar kõige enam), Varsinais-Soome reservväelaste ringkonna kuldne teenetemedal 24. veebruaril 2011 ja paljud muud aumärgid.

Paljud sõjast osa võtnud Saksa sõjaväelased leidsid pärast sõda rakendust taasloodud Saksa Liitvabariigi ja endiste lääneliitlaste sõjaväes. Eestis ei ole kunagised sõjamehed pälvinud riiklikku tunnustust tänini. 1944. aastal Eesti riigipiiride kaitsel kangelaslikult võidelnud sõjameest, vabadusvõitlejate seas õigusega esinumbriks peetavat Harald Nugiseksi ei ole taasiseseisvunud Eestis peetud isegi riikliku autasu vääriliseks … Kuid Nugiseksile, kes on olnud särav julguse, vapruse ja kamraadlikkuse eeskuju relvavendadele ja tänapäeva noortele, ei kuulu üksnes suur populaarsus, vaid ka rahva lugupidamine.

Soovime auväärsele juubilarile, rahva lemmikule head tervist ja helgeid vanaduspäevi veel paljudeks aastateks!

P. S. Internetis leiduvate andmete kohaselt oli 2008. aastal elus veel 24 Rüütliristi kavaleri, kuid juba siis oli Harald Nugiseks ainus mittesakslane.