Toomas Kivimägi: 32 uut sõimekohta

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Rääkides Pärnu linnavolikogu tänasel istungil arutlusel olevat punktist “Pärnu pereabikeskuse tegevus lõpetamine”, võib kõnelda hoopis loodavast 32 sõimekohast, sest kõik sõltub sellest, kas tahetakse tuua esile otsuse positiivsed küljed või võimendada mõnda riski.

Pereabikeskuse kui asutuse tegevuse lõpetamise peaargumendina on räägitud vaid rahalisest kokkuhoiust. Ent sellel on teine, minule veel olulisem põhjus: lasteaiakohtade nappus. Pärnus on lasteaiakoha ootel üle 200 väikese linnakodaniku ja nende vanematel on õigustatud ootus, et nende võsukesed saaksid koha lasteaias. Pereabikeskuse ruumide baasil on üks väheseid praegu linnale jõukohaseid võimalusi lasteaiakohti juurde luua.

See on seda loomulikum, et selles hoones on varemgi lasteaiaruumid olnud, ta ongi ehitatud lasteaiana ja juba nüüd on seal põhiosa majast “hõivanud” lasteaed Trall. Meil pole vaja enam võtta tööle juhatajat, kokka ega remondimeest, et seal kaks sõimerühma 32 lapsele luua. See on ülimalt loogiline, ratsionaalne ja põhjendatud. Miks sealt kunagi lasteaiarühmad kaotati, mina ei tea.

Kvaliteet ja kokkuhoid

Üks põhjusi on tõepoolest kulude kokkuhoid. Kui aastal 2010 kulus pereabikeskusele 140 000 eurot, siis järgmisel aastal poolteiseaastase reorganiseerimisprotsessi tulemusena saame hakkama 59 000 euroga, seega kulub 81 000 eurot ehk1,2 miljonit krooni vähem. Kusjuures teenuste kvaliteet ei tohi langeda. See on minu rõhutatud põhimõte ja mul on sellesse usku.

Seetõttu on väär taguda kui mantrat, et kokku hoitakse nõrgemate arvelt. Kui me suudame pakkuda sama kvaliteediga ja samas mahus teenuseid igal aastal 1,2 miljonit krooni odavamalt (tegelikult pole see kõik, kuivõrd see ei sisalda endas investeeringukomponenti), käituksime arusaamatult, kui me nii suurt võimalust säästa ei kasuta.

Pereabikeskuse reorganiseerimine on üks põhjalikumalt ja kauem ette valmistatud tegevusi. Juba paari aasta eest üllatas mind selle maja eelarve ja eriti paradoksaalseks muutus see suhtes laste arvuga, kes seal aasta jooksul varjupaika leidsid. Väga kummaline vaatepilt oli maja külastades näha aiaga piiratud kõrvalterritooriumil ühes liivakastis kümme last ühel ajal üksteise “kukil” mängimas, samal ajal kui pereabikeskuse uhke mänguväljak (siirad tänusõnad pearahastajale SEBile) seisis teisel pool aeda inimtühjana.

Kõik pereabikeskuse olulisemad teenused jätkuvad, eranditult kõik, ja keegi ei jää millestki ilma. Asenduskodu teenus läheb üle Pärnu lastekülale. Vast valminud kaunid ja hubased hooned väärivadki kohta kõige nõrgematele. Selle teenuse kvaliteet ruumiprogrammilt läheb kindlasti paremaks, ent pole kahtlust, et sisus ei lepita samuti vähemaga kui seni.

Psühholoogiline nõustamine läheb üle Pärnu õppenõustamiskeskusele, mis on väga tubli asutus, ja muutust ei toimugi, sest juba praegu asuvad pereabikeskuse psühholoogid nendega samas majas (Metsa 10). Kindlasti läheb siingi asi paremaks, sest mitu psühholoogi täiendavad teineteisega vesteldes ja koos töötades üksteist, võrreldes sellega, kui seda teha üksinda (praegu küll kolm inimest, aga koormus kokku 1,0).

Tugiisiku teenus läheb Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonnale. Täidetud saab mitme eksperdi ootus, et linn peab ikka ise sellega tegelema.

Viimane ja enim diskussiooni põhjustanud varjupaiga teenus kogu spektris on kavandatud delegeerida Shalomi abikeskusele, kusjuures välistatud pole konkurss.

Shalomi või laiemalt kogu kolmanda sektori alaväärtustamine, lausa solvamine on minule küll äärmiselt ehmatav ja ohtlik. Samal ajal kui kõikvõimalikel kolmanda sektori foorumitel on osalejad kui ühest suust rõhutanud, et kolmandat sektorit tuleks rohkem usaldada ja kaasata, neile tuleks rohkem avalikke teenuseid anda. See on nende igati loomulik suur soov.

Nüüd kui meil on konkreetne idee laual, tambitakse nad maapõhja. Olgem ikka järjekindlad ja viisakad! Pärnus on väga palju positiivseid näiteid kolmanda sektori edulugudest. Olgu nimetatud Maarja-Magdaleena gild, uue kunsti muuseum, Raeküla Vanakooli keskus, Kahe Silla klubi, Gratia Domini.

Kolmandal sektoril on eeliseid, mida riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusel ei ole: kaasamine, kodanikualgatus ja tahe, lisavõimalused rahastamisallikate kasutamisel.

Sotsiaalvaldkonnas on praeguseks antud rida teenuseid kolmandale sektorile, ei mingit probleemi. Shalomi puhul kavatsemegi anda teenuse sellele, kes juba on end sotsiaalvaldkonnas tõestanud.

Kes otsustab?

Ehk enim mõtlesin Shalomi tegevuse kristlikule momendile. Seda peame kindlasti jälgima, kuivõrd õige on märkus, et nõrgemad inimesed on kergemini mõjutatavad. Samal ajal on Shalom olnud linnavalitsuse partner aastaid ja me pole saanud ühtegi signaali, et kellelegi oleks usku peale surutud. Ja lõpuks: elu keerulisematel hetkedel või vastupidi, eriti üllastel hetkedel oleme tihti kirikust jõudu või õnnistust saanud.

Ma saan aru, et inimesed, kes pereabikeskuse on loonud, ja need, kes võitlevad oma töökohtade eest, teevad tulihingelist kihutustööd likvideerimise vastu, aga näha tuleb laiemat pilti. 32 lasteaiakohta, 1,2 miljonit krooni ja kõikide teenuste tagamine senisega vähemalt samas kvaliteedis ei jäta ruumi selle otsuse tegemata jätmisele, eriti nii suure laenukoormuse puhul nagu meil.

Kurbloolisus on see, et pereabikeskus on loobunud koostööst linnaga. Meie siiras soov ja tingimus oli Shalomiga läbirääkimistel, et kaks-kolm pereabikeskuse töötajat võetaks üle. See olnuks kõige kindlam garantii, et teenuse kvaliteet ei saa langeda, ja me oleks saanud selle kompetentsi ja kogemuse, mis neil on.

Paraku, kui seda ei soovita, ei saa me kedagi sundida. Ja lugedes, et pereabikeskus ei olnud nõus, et Shalom pereabikeskust külastab, või sotsiaalpedagoogi avaldust, et pereabikeskuse töötajad pole nõus tasuta endale järeltulijaid koolitama, hakkan juba kahtlema, kas esmane ettepanek kahe-kolme töötaja kaasamiseks oligi õige …

Mul on linnavolikogu liikmetest tõesti kahju. Ka neid on alavääristatud. Mul ei ole kahju sellest, et otsustamine on nüüd nende käes, nagu väljendas Jaanus Mäe (vt “Linnavolikogu sümboolne võim”, PP 19.10). Kelle käes võim siis veel peaks olema? Jutud sümboolsest võimust või kummitemplist on täielik jama. See on väärpildi loomine. Kusjuures see mulje võibki jääda tingimustes, kus pea kõik linnavalitsuse otsused volikogu heaks kiidab.

Loo võti on hoopis muus: volikokku ei jõua asjad, mille suhtes enne pole volinikega (koalitsiooni kuuluvatega) kokku lepitud. Ma saan aru ajakirjanduse soovist, et kakluse koht oleks volikogu. Saan aru, et oleks palju põnevam, kui volikogu kukutaks linnavalitsuse otsuseid läbi, aga volikogu istung ei ole laat ega tsirkus.

Vaidlused toimuvad linnavalitsuses, koalitsioonis, komisjonides, ümarlaudades, ajakirjanduses. Volikokku pole mõtet minna asjadega, millele pole toetust. Just sellest ongi tekkinud väärpilt volikogust kui sümboolsest võimust. Tegelikkuses see nii pole ja otsustavad ikka volinikud!