PAUHi soetades prassis linn miljonid maha

Kolme aasta eest ränka raha maksnud häälekõvendajad jäävadki kas lõplikult ilma räsida või lähevad poolmuidu müüki. Kui ostja leitakse. Foto: Ants Liigus

Kolme ja poole aasta eest 2,4 miljoni krooni eest soetatud Pärnu autonoomne hoiatussüsteem (PAUH) ilmselt jääbki kasutult seisma, sest linn ei pea otstarbekaks tunamullu peatatud süsteemi elustamist.

Päästeametil ei ole samuti huvi kadunukest ellu äratada, sest selle operatsiooni eest pole ametil millegagi maksta.

„PAUHi aju on füüsiliselt päästeameti majas, aga omandina kuulub ta Pärnu linnale,” tõdes Lääne-Eesti päästekeskuse koordinatsiooniteenistuse juht Priit Laos. „Päästeametil puudub raha süsteemi ülalpidamiseks, meie eelarveprobleeme ja selleteemalisi diskussioone arvestades ei ole mingit lootust PAUHi päästeameti kuludega taaskäivitada. PAUHi-laadsete teavitussüsteemide ülalpidamine on omavalitsuste ja ettevõtete asi, päästeamet neid kohustusi omale võtta ei saa ega soovi.”

100 000 krooni aastas

Just süsteemi ülalpidamiskulud käivad praegu nii linnale kui päästeametile üle jõu. Pärnu abilinnapea Romek Kosenkraniuse andmeil küündinud need juba omal ajal 100 000 krooni kanti aastas: just nii palju raha küsinud Elion oma liinide kasutamise eest, et saata häiresignaal kas Hansapordi maja, Koidula gümnaasiumi, Ülejõe gümnaasiumi või Raeküla kooli katusel asuvatesse kõlaritesse.

 „Kas nad loobuvad või mitte, on nende otsustada,” nentis Kosenkranius. „Linn on teinud sellise vahendi, kulutanud raha, andnud süsteemi päästeametile. Ja kui päästeamet nüüd ütleb, et temal pole raha sellist süsteemi ülal pidada ning linnal ka ei ole, tekib küsimus, kas süsteem seisab konserveerituna, kuni päästeametil või linnal avaneb võimalus PAUH taaselustada, või süsteem demonteeritakse.”

Tagasi saab pisku

Viimasena manituga seoses märkis abilinnapea, et sellisel juhul jääb juba linnavarakomisjoni otsustada, mis PAUHi süsteemi kõlarite ja arvutiga teha. Küll on selge, et isegi kui kogu Pärnu autonoomset hoiatussüsteemi moodustav vara müüa, ei saa sellest tagasi süsteemi rakendamiseks kulunud 2,4 miljonit krooni ehk 375 000 eurot ega 1,5 miljonit krooni, mis PAUHi jääkväärtusena nimetati 2010. aasta alguses.

„Kui oleks tegemist igapäevase tarbeeseme, näiteks autoga, oleks ostasoovijaid rohkelt, aga kõlarite puhul on tarbijaid piiratud hulk, nende müük on siiski väga keeruline,” nentis Kosenkranius. „Nii et kui linn otsustab, et parem on vara maha müüa, ei maksa loota seda 1,5 miljonit, mis oli. Ma julgen arvata, et seda raha me küll ei saa, pigem võime heal juhul arvestada sellest kolmandikuga.” Samal ajal ei pea linn ilmtingimata järgima motot “Kõik müügiks!”, vaid võib oma varaga talitada teisiti. Näiteks anda tasuta kasutada koolidele või lasteaedadele. Pealegi kui on ette teada, et müügiprotsess võib väldata pikalt, kasu aga tuua napilt.

Otsus omas ajas

Kosenkranius polnud üldse seda meelt, et sajatada eelmist linnavõimu, mille eestvõttel PAUH realiseerus. Tema sõnutsi tuleb iga otsust hinnata kontekstis ja praegused arusaamad maksavad viie–kuue aasta taguste tegude kaalumisel vähe.

„Kas see raha on vett vedama läinud, ei saa üheselt öelda,” väitis abilinnapea. „Võib-olla sellel ajal tundus kõige õigem, et katusel on sireenid, mis huilgavad, kuigi kriisiõppused on näidanud, et oluline on inimeste teavitamine, ja selleks on hulga nüüdisaegsemaid lahendusi.”

Küll pidas Kosenkranius ebaõigeks PAUHi autorite keksimist, et loomaks siinset autonoomset hoiatussüsteemi, vaatasid nad Euroopas hoolega ringi ja rakendasid nähtust parima Pärnus. Kosenkraniuse hinnangul oli PAUH pigem pikk samm tagasi, sest analoogsed hoiatussüsteemid olid paljudes Eesti linnades juba enne ja pärast Teist ilmasõda, kuni neil lasti 1990. aastate taasiseseisvumise tuhinas hääbuda.

„Malli võeti läänest, sest seal need süsteemid, mis meil olid surnud, töötasid,” tõdes abilinnapea. „Selles mõttes oli see vana asja taasrakendamine, innovatiivsem oleks olnud öelda, et investeerime mobiilsidesse, mastidesse.”

Mainituga seoses oli 2005. aasta jaanuaritormi kriisikomisjoni tööd seestpoolt näinud Kosenkraniusel hea meel tõdeda, et nii looduse kataklüsmidest teavitamine kui sellistel puhkudel inimeste ohutuse tagamine on edenenud seitsme penikoorma saabastega. Oma väite tõestamiseks tuletas rääkija meelde, kuidas 2005. aasta äreval jaanuariööl reageeriti tema abipalvele Eesti Raadios.

„Ütlesin, et tarvis on inimesi teavitada, mille peale vastaja ütles, et valmistab ette kella kuueseid uudiseid ega tohi midagi sellist öelda. Et toimetaja tuleb hommikul kell kaheksa, tema otsustab,” rääkis Kosenkranius. „Arvan, et need ajad on nüüd möödas.”

Pärnu toonasel abilinnapea Simmo Saarel oli PAUHi loomiseks kaks põhjendust: 1) et ei korduks 2005. aasta 9. jaanuari sündmused, kui puuduliku teavitamise tõttu kandis osa linna- ja maaelanikke varalist kahju; 2) et pärnakaid operatiivselt teavitada, kui midagi juhtuks Venemaa Sosnovõi Bori tuumaelektrijaamas.