Liivi-memm arvab liikumist parimaks rohuks

“Mul on siin tibud ka,” kutsub Liivi Müller oma majapidamist vaatama. Foto: Urmas Luik

Lepplaande poolsada aastat tagasi ehitatud karjalaudas kireb kukk ja kaagutavad kirjud kanad, aediku vahelt ajab uudishimulikult kärsa välja jõuluvorstiks sobiv roosa notsu ja teises otsas mäletsevad piimaandjad.

Nende perenaine on Peedimaa talust pärit Liivi Müller, memm, kes töökoorma all konksu vajunud selja reipalt sirgu ajab ja säravi silmi kinnitab: inimene ei saa paigal istuda, vaid peab midagi tegema.

Liivi on harjunud maast madalast maatööd tegema ega kujuta seepärast külaelu loomadeta ette. Nende eest hoolitsemine ei lase tal, käed rüpes, istuda ega vanainimese hädasid kurta.

“Liikumine on ikka parem,” usub Liivi. “Mul on aiamaa ka, kasvatan kartuleid ja kõrvitsad kasvasid siinsamas ise, nüüd sai need sisse toodud, öökülmade eest varju,” viitab ta juba niigi pilku tõmmanud suurtele valkjaskollastele mürakatele, mis lauda katuse all kenasti üksteise kõrvale sätitud. Liivi-memm ei tee nendega euroäri, ta pole selle peale tulnudki ja kes need siit linna veeretakski. Tema lõikab pead noaga tükkideks ja kostitab selle magusa suutäiega oma punikuid.

Linnamoe järgi lähenev kõrvitsapidu ehk halloween lepplaanelasi ei loksuta, las nad lõikavad seal viinakuu viimase päeva õhtul pealegi kõrvitsaid laternanägudeks, selle asemel et väärt toidukraami kas või salatiks keeta.

“Tulge vaadake, mul on siin tibud, üks noor kana läks hauduma, ise ei uskunud ka, aga nüüd on tibud juba poolteist kuud vanad,” suundub Liivi-memm käbedalt kanaaia poole. Paar mustasulelist ja ülejäänud pruunikirjud, sebivad kanalapsed ema kaitsva selja varju.

“Mina teisiti ei oska, mina kohe pean kogu aeg liikuma, see on parim asrtirohi,” usub naine, kellel saatjaks kaheksa aastakümne elutarkus.