Lepplaane külavanem kasvatab vilja ja veiseid

“Tahtsin, et see koht säiliks,” ütleb Lipuvälja talu peremees ja Lepplaane külavanem Arti Soosaar, kes esivanemate talukohas mahetootmisega tegeleb ja on teeotsa paigutanud sõbra abiga valminud uhke sildi. Foto: Urmas Luik

Lipuvälja talu peremees ja Lepplaane külavanem Arti Soosaar on maamehelikult napi jutuga, kuigi peab piirkonna suurimat, paarisaja hektari suurust tootmistalu, kasvatab teravilja ja peab lihaveiseid.

Juuripidi on Arti pärit riigi ühest omapärasemast külast Lepplaanest, mis aastatel 1929–1932 rajati uudismaa-asundusena ja rahvasuus hakati seda kutsuma riigivanema ja hilisema presidenidi järgi Pätsi külaks. Selle 57 asundustalust alguse saanud küla raudvara on Arti ema Linda ja isa Herman, kes mäletavad aegu, mil nende kodukohas elas mitu korda rohkem rahvast ja käis hoogne seltsitegevus.

Kodumaa hajusküladest erineb leppade rohkuse järgi nime saanud Tammiste mõisa heinamaadele rajatud maa-asundus selle poolest, et see on ehitatud Eesti esimese naisarhitekti Erika Nõva kavandi järgi ning talude paigutuses ja rühmitamises on järgitud uudseid põhimõtteid.

Lipuvälja talu

Asunduskapitali seadusele tuginev küla jagunes kolmeks: Lepplaane I, II ja III, kusjuures esimeses elasid need, kes tulid teisest maakohast, teises ja kolmandas põhiliselt linnast tulnud. Esimene talu ehitati Lipuvälja soost antud paarihektarisele krundile Tori vallast pärit perele 1929. aastal ja sellest algabki küla lugu. Paljud hilisemad talud laoti üles kohalikest tellistest, neid hirmraskeid kive leiab kunagistelt taluasemetelt. Ka Lipuvälja talu õuenurgast, kuhu peremees need vanalt majaasemelt korralikult kokku on kuhjanud.

“See oli ema vana talukoht, tema vanemad olid selle koha ostnud Eesti ajal,” räägib Arti ja kutsub enda juurde õue turvamehe, suure mustakarvalise koera.

“Kui alustasin, taluseaduse vastuvõtmise järel, kasvas siin vaid võsa, aga ma tahtsin, et see koht säiliks,” viitab peremees ümbrusele ja koplile, mille teepoolsesse nurka on kogunenud uudishimulikult limusiinid ja šaroleed ning säbrulise nahaga vasikatel oleks nagu karakullkasukad seljas.

“Piimakarja pidasin 15 aastat, siis ei tasunud see enam ära, lõpetasin. Aga mingi loom peab maal majapidamises olema, nii ma lihaveistele üle läksingi. Ja teravilja kasvatan ka, haritavat maad on üle 100 hektari, toetusteta mahetalu välja ei veaks,” kõneleb peremees. “Aga maad on siin savised, jätsin põllul kündmise pooleli: ratas käis ringi, edasi ei jõua.”

Põlise maamehe panevad nördima nõudmised, millega mahetootjal tuleb rinda pista ja mis muutuvad nii kiiresti, et nõustajadki ei jõua nendega sammu pidada. “Varem tulid käsud-keelud Moskvast, nüüd Brüsselist ja Brüsseli viga on see, et ühe mõõdupuuga võetakse kõiki, neile pole vahet, kas kasvatad vilja või rohtu,” kostab Arti.

Koduküla koolis neli klassi lõpetatud, läks Arti linna edasi ja siis ametit õppima. Paberite järgi on ta energeetik-mehaanik ja enne ringiga lapsepõlvemaile tagasijõudmist teenis leiva lauale Pärnu KEKis (kolhoosidevaheline ehituskontor) autorooli keerates.

Arti on näinud küla tühjenemist, kooli kinnipanekut ja kaupluse kadumist, majandi lagunemist ja talude taastajate innustust, kui sinimustvalge Toompea torni tõmmati. Tema ema jäi pensionile kohalikust lasteaiast, isa töötas vanaduspuhkuseni karjalaudas. Mõlemad olid suure Pärivere sovhoosi omad.

Eestkostja amet

Hakkaja ja kohalikku eluolu hiljem tulnutest paremini tundjana valis külarahvas Arti külavanema esindusametisse, endale eestkostjaks, kui näiteks vallamajas on vaja mõni mure sirgeks rääkida.

“Meil vallas on sõnaõigust külavanematel,” kinnitab Arti ja räägib talvisest teede lahtilükkamisest ja suvisest hööveldamisest ja sellest, et memmed-taadid ei jõua enam käia kümne kilomeetri kaugusel vallamajas asju ajamas.

Aga nii kaugel on neist ka pood, postkontor, perearst, raamatukogu. Ja külarahvas igatseb taga Raketti, kauplusautot, mis neile toidukraami ja muudki hädapärast kaupa kohale sõidutas ning mille entusiastlik juht eaka, enda kätega välja ehitatud ja sisustatud sõiduki korrashoiule alla vandus.

Kohalike elule annab hoogu külaselts, mis on koostanud Lepplaane arengukava 2009.–2014. aastani, millega saab tutvuda külaseltsi sisukal kodulehel. Tuge annab teadmine, et tulijaid on minejatest rohkem, kuigi välja viivad siit vaid kruuskattega riigi- ja vallateed, millele mustkatte panek lühendaks ajaliselt teed maakonna- ja vallakeskusesse.

Uusaja kohalikud taluperemed on moodustanud Lepplaane maaparandusühistu, et kraavid ja truubid liigvee juhtimiseks korras hoida. Sellegi ettevõtmise algataja on Lipuvälja peremees ja kleeps talusildil kinnitab Euroopa Liidu toetust maapiirkondade arendamisel.

“Ma ei tea, mis järeltulijad pärast ütlevad, aga kui siia jäävad haritud põllud ja niidetud heinamaad, on kõik veel hästi,” loodab esivanemate kodukohta naasnud mees.