Hiiumaal sündinud ja kasvanud Valentine Jokk, keda kohalikud Valliks kutsuvad, segab ahjus söed roobiga läbi, paneb ukse kinni ja lükkab siibri ette. Valge kass, nagu pesuvalgendajast läbi käinud kasukas seljas, nurrub perenaiselt tähelepanu.
Hiidlase tuba kaunistab tuulikuga vaip
23. oktoober 2011, 12:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ma olen siin 1984. aastast, enne seda olin Pärnus teenindus-tootmisvalitsuses brigadir, aga pärit olen ma Ellamaa kandist, 12aastasena hakkasin põldu kündma,” alustab Lepplaane südames elav naine oma lugu. “Olin pere viiest lapsest vanim, kui isa 1941. aasta 14. juunil ära küüditati, hakkasin nooremate õdede eest hoolitsema. Isa ma enam ei näinudki, talle pandi süüks Kaitseliidus olemist.”
Saatus tahtis, et hiidlasest saab mandriinimene ja lõpuks Pätsu ajal rajatud küla elanik.
“Hakkasin siin laudas tööl käima, 100 lüpsilehma oli tollal,” veereb jutukera ahjusoojas toas, mille suurt akent ääristavad lopsakad toalilled.
Tollal olid pood ja bussipeatus Lepplaanes käe-jala juures ja koolimajas töötas lasteaed. Siis hakkas ümberkorralduste tuhinas elu taanduma, poemaja erastati ja põles, selle asemel lokkab võserik. “Kõik on vahetunud, ei ole enam neid inimesi, kes siis olid … Siin ei ole tööd ju,” kostab Valli. “Lapsed toovad mulle linnast toidukraami, meil ju see Rakett enam ei käi, läks vanarauaks, nagu lehest lugesin.”
Lapsepõlve meenutusena katab Valli toa seina õe kingitud käsitöövaip, keskel suur tuulik nagu tema kodusaarel.