Kommentaar: Jõulud olgu lõbusad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ükspäev astus mu juurde sisse naabrimees, silm sinine nagu mustikas. Arvasin kohe ekslikult, et eks see ole see peksupealinna värk. Aga ei.
Naabrimees olevat ühel ööl kõrtsist koju kakerdanud, ise muidugi silmini täis. Ja ega ta siis välisukse võtit üles leidnud. Et tuppa saada, lõhkus vaeseke akna taga, kuni mu paks naabrinaine lõpuks end aknale vedas.
Küsimusele “Kes seal on?” vastanud vindine naabrimees, et päkapikk. Sellepeale tulnud naiselt natuke naeru ja lõpuks vastus, et päkapikke sisse ei lasta, sest nende akna taga piilujatega pole midagi peale hakata. Oleks mõni õige mees, siis võib-olla saaks.
Mida pidi mu vaene kamraad tegema öösel kell 3 külmaga? Loomulikult lõhkus akna taga edasi, kuni see juhtuski. Sadistist naabrimoor tegi lõpuks akna lahti ja kontrollimata, kes tal akna taga on, äigas oma kallile kaasale panniga üle sihverplaadi.
Säh sulle siis päkapikku.
Oli see nõukogude aeg, mis ta oli, aga seda mäletan küll, et niisuguseid asju ei juhtunud. Päkapikke siis muidugi ei käinud, sest kõik, kes pidasid end päkapikuks, saadeti parandusasutusse nagu homod ja joodikudki. Samal ajal aga ei tehtud mingit probleemi, kui näärivana võttis lapse põlvele. Mitte nagu praegu, kus jõuluvana võib selle eest saada ahistamissüüdistuse.
Toona võeti nääre üldse kergemalt. Sai tellida nii lihtsalt näärivana kui erapeole näärivana koos Snegurotškaga romantilist show-programmi tegema. Nii kestis üks korralik nääripidu vahel isegi mitu päeva.
Kõik olid sõbrad ja seda, et kodus kakeldi seaprae pärast, vinguti kingituse väärtuse üle või peksti jõulutegelasi, ei tulnud küll ealeski ette.