Kolm mõtet meie omariikluse kohta

Peeter Järvelaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd osutasid näitlejad poliitikute vastutusele omariikluse hoidmisel. ­Olla väikse rahva juht on väga suur vastutus, mida tuleb suuta kanda.
Nüüd osutasid näitlejad poliitikute vastutusele omariikluse hoidmisel. ­Olla väikse rahva juht on väga suur vastutus, mida tuleb suuta kanda. Foto: Peeter Langovits

Mulle on ikka ­olnud oluline mõelda meie omariikluse kultuuri üle. Nõrga riigikultuuriga rahvad ei saagi oma riiki kaua pidada, sest mingis suuremas kriisis pudeneb neil omariiklus käest. Tahaks heita pilgu mõnele indikaatorile, mis kajastavad päris hästi omariikluse säilitamise võimet.

Näiteks: Hiinas toimunud maa­ilmameistrivõistlused vehklemises, ­kuhu Eesti epeenaiskond läks liidrina kaitsma mullu võidetud meistritiitlit. Jäädi hoopis kuuendaks. Olen imestanud eriti meie epeenaiskonna puhul, kuidas treenerid suudavad sportlased viia rahvusvahelisele tipptasemele, ent nood ei oska end häälestada võistkonnavõistluseks. Nime poolest on naiskond, kuid tegelikult võistlevad neli eraldi sportlast koos treeneriga. Paralleel riigi pidamisega võiks olla selles, et kuigi meil on siin eeliseid, näiteks väiksus, oskame negativistliku poliitika ja vennatapuideoloogiaga edumaa maha mängida suures poliitikas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles