Sügis algas Eesti poliitmaastikul suure konfliktiga, põhjuseks valitsuse kava võtta töötu- ja haigekassa reservid riigikassasse. Valitsus soovib seda raha kasutada riigi rahapuuduse leevendamiseks, kuna eelarves on tulusid vähem kui kulusid.
Kokkulepped viivad ühiskonda edasi, jõumeetodid lõhestavad seda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametiühingud ja tööandjad, kes koos valitsusega töötukassa nõukogus otsustavad töötuskindlustuse rahastamise ja tööturupoliitika üle, olid kindlalt selle kava vastu. Puudub ju vettpidav garantii, et valitsus reservidega mõistlikult ümber käib ja abivajajad tulevikus hätta ei jää.
Samuti soovib valitsus reservide suurendamiseks hoida põhjendamatult kõrgel töötuskindlustusmakset. Selle langetamine jätaks töötajatele ja tööandjatele järgmisel aastal kätte vähemalt 60 miljonit eurot, millega parandada toimetulekut ja elavdada majandust.
Millest tuleb rahapuudus?
Valitsus on avalikus arutelus püüdnud täielikult maha vaikida põhjusi, miks oma eelarvepoliitikat teistelegi eeskujuks pakkuv Eesti on üldse sattunud olukorda, kus kavandatud kulutusteks raha ei jätku. Riik on langetanud tulumaksu ja nüüd, kui madala tööhõive ja nõrga sisetarbimise tõttu laekub makse vähe, sirutab valitsus käe raha järele, mida töötajad ja tööandjad on kogunud hoopis muul eesmärgil.
See on ebaõiglane töötajate suhtes, kes ei saa töötuskindlustusmakse tasumisest kõrvale hoida. Et valitsus vajab raha, katmaks selliseid kulusid, mida tehakse kogu ühiskonna huvides, peavad oma panuse andma erandita kõik maksumaksjad, sealhulgas ühiskonna jõukaim kiht, kes töötuskindlustusmaksest vabastatud: tipp-poliitikud ja -ametnikud, ettevõtete juhid, dividendide saajad.
Et selgitada põhjusi, miks on sotsiaalpartnerid valitsuse kava vastu, avaldada survet riigikogule, mille võimuses on seaduseelnõu muuta, algatasid ametiühingud allkirjade kogumise kampaania lehel www.kaitseomaraha.ee, kus saab allkirju anda 31. oktoobrini.
Allkirjad kokkuleppe nimel
Ametiühingud mõistavad valitsuse keerulist olukorda ja vajadust lahendada riigi rahamured. Oleme aastaid rõhutanud tarvidust suurendada riigi tulusid, see võimaldaks rahastada kõiki vajalikke tegevusi.
Oma kampaaniaga kutsume inimesi andma allkirja, et öelda “ei” valitsuse jõupoliitikale, mis ootab sotsiaalpartneritelt vaid toetust ja kuulekat allumist kitsas ringis tehtud otsustele ega soovigi arvestada töötajate ega tööandjate seisukohtadega, mis erinevad valitsuse omadest.
Me ütleme “ei” jonnakale poliitikale, mis ei soovigi otsida kokkuleppeid, mis aitaksid taastada ühiskonna usalduse valitsuse suhtes ja lahendada riigi rahanappuse probleemi.
Kelle huve me esindame?
Rahandusminister Jürgen Ligi viskab meile nina peale argumenti, et ametiühingute väike liikmeskond ei anna meile õigust rääkida töötajate nimel. On ju selge, et kõigi palgatöötajate ühine huvi on teha tööd ja saada selle eest väärikat palka, samuti saada tööks vajalikku koolitust ja häda korral abi sotsiaalkindlustusest. Ja need huvid ei sõltu kuidagi ametiühingusse kuulumisest.
Valitsus on võtnud kombeks kuulata ainult neid seisukohti ja soovitusi, mis sobivad tema poliitikaga. Kuid tänapäeval ei saa ükski valitsus teha töö- ja sotsiaalküsimustes nägu, nagu oleks ta kõige paremini kursis tööelus toimuvaga. Ametiühingute ja tööandjate keskliidul aga puuduks pädevus ja õigus kaasa rääkida sotsiaal- ja rahanduspoliitika kujundamises.
Niisama demagoogiline oleks väita, et vaid 17 protsendi valimisõiguslike kodanike toetuse pälvinud Reformierakonnal ei ole õigust otsustada riigi poliitika üle.
Sotsiaalpartnerlus tähendabki seda, et ametiühingud ja tööandjad toovad kahe suure ja olulise huvirühma esindajatena välja endale olulised probleemid, millele otsitakse kõiki pooli rahuldavat lahendust läbirääkimiste tulemusel sündivates kokkulepetes.
Partnerlus mõnituste asemel
Partnerlus ja dialoog algavad valmisolekust kuulata ja mõista ka eriarvamusi, soovist jõuda kompromissideni, mis arvestavad ülejäänud poolte huvidega ja tagavad valitsuse tegevusele ühiskonnas laialdase toetuse. Just nii käitus valitsus 10–12 aastat tagasi, kui valmistati ette suuri reforme sotsiaalkindlustuses.
Ametiühingud ja tööandjad on kogu sotsiaalkindlustusreservide tüli käigus taotlenud valitsusega kokkulepet. Töötukassas on praegu tõepoolest küllalt raha, et riik likviidsuskriisist välja aidata, ning ametiühingud ja tööandjad on selleks valmis. Seda aga tingimustel, mis on vastuvõetavad kõigile töötukassa pooltele: ametiühingutele, tööandjatele ja valitsusele.
Sotsiaalpartnerid vastutavad ühiskonna tasakaalu eest täpselt nii, nagu valitsus vastutab riigi jätkusuutliku rahastamise eest. Sotsiaalpartnerite pakutav lahendus probleemile ei too riigile ega maksumaksjale mingeid kaotusi, eriti kui kõrvutada seda valitsuse pakutud lahenduse ja sellega kaasnevate riskidega.
Ametiühingute keskliit peab jätkuvalt võimalikuks ja vajalikuks lahendada küsimus demokraatlikul teel, jäädes kriitilisteski kohtades ustavaks kodanikuühiskonna ja kaasamispoliitika põhimõtetele.