Kui Andrus Ansip peaks Eesti peaministri ametist kord lahti saama, võiks küll menukina ilmuda tema tsitaatide kogumik. Umbes nagu Suure Tüürimehe Mao oma, ainult mitte punasena, vaid Reformierakonna värvides ja mõnusalt käepärases formaadis.
Juhtkiri: Peaministri lapsesuu
25. oktoober 2011, 10:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimati andis Ansip uue mõõtme isegi Eesti ajaloole, väites, et kohalike omavalitsuste kujunemine on kestnud umbes 1500 aastat ja seda struktuuri lõhkudes käituksime nagu tüüpilised vallutajad. Mis sellest, et tegelikult loksus jätkusuutlik kohalik haldusjaotus paika alles 1939. aastaks ja hiljem alustas okupatsioonivõim selle põhjendamatut lammutamist. Ent isegi nõukogulased olid sunnitud mingil hetkel tõdema, et väga väikesed külanõukogud ei tule toime, ja siis neid ühendati.
Hea arvumäluga Ansip on haldusreformist rääkides konstrueerinud oma teooria, miks midagi pole tarvis muuta. Kui õiguskantsler Indrek Teder muretseb, et väikesed vallad ei jõua osutada elanikele vajalikus mahus teenuseid, siis valitsusjuht on veendunud, et kohalik omavalitsus võib teenuseid osutada, kuid ei ole selleks kohustatud.
Kui peaminister leiab, et kõigepealt tuleb sõnastada, mis ülesandeid omavalitsused ei suuda täita, kas sellest järeldub, et Ansip tegelikult ei teagi, mida äärevaldade valitsused tegema peaksid?
Kui õiguskantsler Indrek Teder, riigikontrolör Mihkel Oviir, regionaalminister Siim-Valmar Kiisler, 16aastase maavanemastaaþiga Pärnu linnapea Toomas Kivimägi näevad selget vajadust omavalitsuste ühendamise järele, siis peaminister on veendunud, et kõik eelmainitud astuvad rivis valet jalga ja ainult tema läheb õiget rada. Kui kaua võtab aega haldusreformi vajalikkuse arusaama jõudmine Reformierakonnani? Ei tea. Peaasi, et mitte liiga kaua.