Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/05/04/13761028t1hea66.jpg)
/nginx/o/2011/09/09/742726t1h8a13.jpg)
Riigikontrolör Mihkel Oviir tutvustas teisipäeval riigikogu ees kokkuvõtet viimase aasta jooksul tehtud audititest ja andis ülevaate riigikontrolli 90 töötaja tööst ja tähelepanekutest. Riigieelarve kontrolli komisjoni liikmena saan kinnitada, et auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse auditeeritavate seisukohti.
Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori raha kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.
Kulusid ei hinnatud
Tahan rõhutada viimase nädala jooksul üht liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Küsimus on rahandustehniline, kuid sellel on väga suur mõju nii riigi kui kohaliku omavalitsuse raha kasutamisele. Põhimõtteliselt on nii, et kes eelarveprotsessi hoolsalt lõpuni ei tee, sel ei hakka kunagi raha olema. Raha kulub märkamatult kribu-krabu peale ja soovitud strateegilised eesmärgid jäävad täitmata raha puudumise tõttu.
Riigikontrolöri ülevaates seisab: “Samal ajal ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul. See võimaldaks hinnata, kas eelarveraha on kasutatud küsitud eesmärgil.”
Riigikogule on esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulga valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu on vaielnud nende üle kirglikult kolm kuud. Küllap oli see nii 2010. aastalgi. Tagasisidena esitatakse riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15 lehekülge tabeleid teostatud tehingute raamatupidamisandmetega.
Riigi eelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene, planeerimise faas, kinnitatakse, et teine, täitmise faas on läinud raamatupidamislikult korrektselt. Väga tähtis osa, sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine jääb hoopis ära.
Sama puudus, et ei hinnatud, kuidas eelmisel aastal raha kulus, oli 2005. aastal Kihnu vallas ning Pärnu linnas ja ma kardan, et selliseid omavalitsusi ja riigiasutusi on Eestis palju. Kardan, et niimoodi, vähe tulemust andes kulub märkamatult palju riigi, linna ja valdade raha.
Viivitamise hind
Samuti ei saa ma nõustuda, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi, võrreldes endaga sarnaste riikidega, üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume, hetkekski seisatamata, uute eesmärkide poole püüdlema.
Praegu on tunda väsimust, oleme väga palju pingutanud ja üldse mitte rõõmuga oma saavutustele tagasi vaadanud. Meie palgad ja sotsiaaltoetused on inflatsioon väikeseks söönud, isegi keskmise sissetulekuga inimene tajub, et kannatab puudust.
Oleme palju Euroopa Liidu toetusi ja iseenda raha investeerinud hoonetesse. Nüüd kulub nende ülalpidamiseks palju raha, mis tuleb samast rahakotist, kust kultuurinimeste ja õpetajate palgaraha.
Kui maal on üks koolihoone pooltühi ja vajab kütmist, tuleb tühja osa kütta-koristada ning õpetajate palka tõsta ei saa. Pärnu linna spordihalli ehitamise, haldamise ja laenuintresside raha tuleb samast rahakotist, kust haridus- ja kultuuritöötajate palk. Samal ajal on spordirahvas veendunud, et nad ei saa hakkama Kalurihalli ega kahe sõudebaasita, aga ka nende ülalpidamise raha tuleb samast rahakotist.
Ilmselgelt vajab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika suunamuutust juba lähitulevikus, vähem raha betooni ja küttesse, rohkem raha töötajate palkadeks.
Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikka aega ja Eesti vajab reforme, et kohanduda oludega. 20 aastaga on olukord riigis palju muutunud: nii elatusalades, elamise alades kui rahvastiku vanuselises koosseisus. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine.
Kohandamise edasilükkamine maksab ja palju. Sõna-sõnalt tuleb võtta tuntud lauset, et aeg on raha. Kujundlik näide Pärnu linnast 2009. aastal.
Eelarve tulnuks kohandada majanduslike võimalustega ja kärpida kulusid 2009. aasta algul, kuid seda ei tehtud. 2009. aasta kestel tekkis üle võimaluste elamisest 45 miljoni kroonine võlg, mis tuli linnarahva rahaga ära maksta ja 2010. aasta eelarvet selle summa võrra kärpida.
Üheaastane viivitamine Pärnu linna eelarve kohandamisel muutunud olukorraga maksis 45 miljonit krooni ehk kaheksa protsenti eelarvest. Pärnu linn on umbes 50 protsenti maakonna ja 3,3 protsenti riigi rahvastikust. Võite ette kujutada, kui palju maksab riigile, kui ta lükkab edasi haridussüsteemi või halduskorralduse kohandamist riigi muutunud olukorraga.
Kohanemine on ellujäämise küsimus, nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui riigikorralduses.
Riigikontrolör tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50–60 protsenti auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolöri ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast.
Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Samal ajal on nii suur ettepanekute arvestamise osa tunnustus riigikontrolörile, tema sõnal on kaalu ja arvamusel autoriteeti.