/nginx/o/2011/10/27/809176t1h076a.jpg)
84aastane väga väsinud ja haige vanaproua Aino Lepp on oma elule pannud väärika punkti. 520-leheküljelise ”Vabaduse hinnaks on elu” teine, täiendatud ja parandatud trükk seda kahtlemata ongi.
Monument vastupanuvõitlejatele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on harva nähtaval tipptasemel teostatud doktoritööga meie kommunistliku lähiajaloo kohta. Sellises mahus arhiivimaterjali kasutanud ajaloodoktorid võib praegu Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel.
Sellele lisanduvad sadade inimeste tunnistused ja mälestused, väga suur originaalfotode ja dokumentide kogu.
Raamat on mälestusmärk meie metsavendadest vabadusvõitlejatele. Eelkõige pühendatud Pärnumaa metsavendadele, nende omastele ja toetajatele, kuid sinna kõrvale on asetatud KGB mõrvarid, agendid, äraandjad-koputajad. Need, kellest tänini kõik meie valitsused ja riigikogu koosseisud on keeldunud kõnelemast. See punane saast on ära toodud nende tõeliste nimedega, mis teeb teose eriti ehmatavaks veel meie keskel karistamatult kõndivatele kurjategijatele.
Ei ole sugugi imekspandav, et suure ajaloohuvi pärast pole Aino Leppa üksnes kiidetud, vaid sõimatud ja ähvardatud tappagi.
”Mind on ähvardatud tõesti päris kurjal viisil,” räägib Lepp. ”Näiteks helistas mulle südaööl keegi mees ja teatas, et kui ma oma uurimistööst ei loobu, juhtub minuga sama mis pastor Meriga.”
Õnneks on Aino Lepp tehtud hoopis kõvemast puust. Isegi selline pahaendeline kõne ei heidutanud teda karvavõrdki.
”Tulgu mis tuleb, mina teen niikuinii teoks selle, mille ma kord olen nõuks võtnud,” kinnitab ta. ”Kuigi enamik inimesi on seda meelt, et sovetlike võimuorganite kuriteod tuleb tuua avalikkuse ette, leidub paraku selliseidki, kes on selle vastu.”
Et suudaksime säilitada Eesti rahvuslikku mälu, pärandab proua Lepp oma raamatust koguneva tulu, et anda välja omanimelist ajaloopreemiat Pärnumaa noortele. Seda hakkab igal aastal saama kolm parima ajaloouurimistöö kirjutanud põhi- ja keskkooli- ning gümnaasiumiõpilast Pärnumaalt.
Kas saame selle tulemusena Lepa kogutud arhiivi uurija, kuhu on talletatud veel kolme niisama mahuka raamatu materjal? Ja kas kummardavad kunagi mõttes meie ajaloolased Aino Lepa kui maha vaikitud suure ajaloouurija ees?