Suvelavastus eestlase taluõuest

Ärevalt sädistavad pääsukesed teevad Kurgja vesiveski õuel nii madalaid ja hoogsaid tiire, et ühe sabaotsast langev valge plätakas kukub Lauri Kingi peast napilt mööda. Natuke on sellest kahjugi, kuna otsetabamusega oleks näitlejale kaela sadanud hea võimalus see suvelavastuse „Midagi on viltu“ sisus ära kasutada. Sest Kink ehk Isa lennutab samal ajal sajatades üle vaatajate pea kartulijunne, valades endasse kogunenud viha saatuse rikutud elu ja tervise pärast vareste peale, kes tema kodurahu kraaksatustega rikuvad.

50 aastat hiljem meenutab oma sügaval nõuka-ajal salajase tööga saadud kiiritusse surnud kidurat Isa – keda ta ei jõudnudki tundma õppida – ja kordab enese teadmata neidsamu argielulisi mustreid jurakas Poeg ehk Indrek Taalmaa. Vaheaja järel, mil vaatajad on lammaste-lehmade karjamaalt lauta ajamisest lisaelamuse saanud, selgub, et pääsukestel oli õigus: hakkabki tibutama.

Poeg tõmbab selga laguneva lapsepõlvekodu kapist leitud kollase Aatomiku pildiga särgi – pärast kohustuslikku saunaskäiku, jões olematu kala püüdmist ja kana grillimist – ja muutub põmmpeast justkui imeväel pööningult leitud karu kaisutavaks poisikeseks. Lapseks, kes näeb võrevoodis koledaid unenägusid sellest, kuidas tema Isa gaasimaski pähe tõmmates elevanti mängis. Ja loomulikult kasutab Kink otsekui tellitud vihma siin ära.