Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
Ärevalt sädistavad pääsukesed teevad Kurgja vesiveski õuel nii madalaid ja hoogsaid tiire, et ühe sabaotsast langev valge plätakas kukub Lauri Kingi peast napilt mööda. Natuke on sellest kahjugi, kuna otsetabamusega oleks näitlejale kaela sadanud hea võimalus see suvelavastuse „Midagi on viltu“ sisus ära kasutada. Sest Kink ehk Isa lennutab samal ajal sajatades üle vaatajate pea kartulijunne, valades endasse kogunenud viha saatuse rikutud elu ja tervise pärast vareste peale, kes tema kodurahu kraaksatustega rikuvad.
50 aastat hiljem meenutab oma sügaval nõuka-ajal salajase tööga saadud kiiritusse surnud kidurat Isa – keda ta ei jõudnudki tundma õppida – ja kordab enese teadmata neidsamu argielulisi mustreid jurakas Poeg ehk Indrek Taalmaa. Vaheaja järel, mil vaatajad on lammaste-lehmade karjamaalt lauta ajamisest lisaelamuse saanud, selgub, et pääsukestel oli õigus: hakkabki tibutama.
Poeg tõmbab selga laguneva lapsepõlvekodu kapist leitud kollase Aatomiku pildiga särgi – pärast kohustuslikku saunaskäiku, jões olematu kala püüdmist ja kana grillimist – ja muutub põmmpeast justkui imeväel pööningult leitud karu kaisutavaks poisikeseks. Lapseks, kes näeb võrevoodis koledaid unenägusid sellest, kuidas tema Isa gaasimaski pähe tõmmates elevanti mängis. Ja loomulikult kasutab Kink otsekui tellitud vihma siin ära.
Ülilihtne sündmustik, kus Poeg läheb isakoju oma kadunud sünnitunnistust otsima, on eestlase alateadvust lahkavast nukra alatooniga huumorist paks, pakkudes sellisel hulgal kihistusi, nagu oleks kõik tänapäeva Eestimaa taluõued Carl Robert Jakobsoni pool kokku saanud.
Tandem Ott Kilusk ja Kaili Viidas on Valdur Mikita kirjapandud filosoofia, mille järgi viltuvajumine on Eesti taluhoovi kui ruumipoeetika kohustuslik element, väga piltlikult ja mõtlemapanevalt vaatajate ette laotanud. David Vseviovi raadiost tuttava rahuliku häälega seletatakse siin üksipulgi lahti, millist rolli mängib meie teadvuses hall värv, pori või välikäimla, kuhu öösel keset pilkast pimedust jõudis ja sealt tagasi sai vaid taskulambi valgel.
„Mul on tõsiselt kõrini sellest pidevast sõjaohust, mis lapsest saadik meie kõigi peade kohal on rippunud. Kui ma olin väike, jooksin mööda Haanja maastikke, noppisin metsmaasikaid, ronisin puude otsas ning ise mõtlesin aatompommist ja Reaganist. Kui ma suuremaks sain, pidin kiiruse peale gaasimaski pähe panema ja vahtima plakateid, millel laiutas tuumaseen. Koolimaja ümber laius põllu- ja metsamaa, mida kaunistasid maainimeste majapidamised, taevas lendasid reaktiivid. Nii on see kestnud tänaseni. Lennukid lendavad üha madalamalt ja telekas jauravad võigaste nägudega onud murettekitavast poliitilisest olukorrast. Tahaksin istuda isa kõrval veoauto kabiinis, kastis sõdurite asemel värske lõhnav ristikhein. Ise oleksin väike punaste kummikutega poiss,“ kirjutab Kilusk lavastuse kavalehel.
Selle kõige pärast soovitan Tallinna kammerteatri teist suve augustis Kurgjal mängitav ja tänavu Eesti teatriaasta parima lavastaja nominatsiooni pälvinud „Midagi on viltu“ kindlasti ära vaadata. Seda võimalust on jäänud veel vaid kolm päeva.