Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
Ärevalt sädistavad pääsukesed teevad Kurgja vesiveski õuel nii madalaid ja hoogsaid tiire, et ühe sabaotsast langev valge plätakas kukub Lauri Kingi peast napilt mööda. Natuke on sellest kahjugi, kuna otsetabamusega oleks näitlejale kaela sadanud hea võimalus see suvelavastuse „Midagi on viltu“ sisus ära kasutada. Sest Kink ehk Isa lennutab samal ajal sajatades üle vaatajate pea kartulijunne, valades endasse kogunenud viha saatuse rikutud elu ja tervise pärast vareste peale, kes tema kodurahu kraaksatustega rikuvad.
50 aastat hiljem meenutab oma sügaval nõuka-ajal salajase tööga saadud kiiritusse surnud kidurat Isa – keda ta ei jõudnudki tundma õppida – ja kordab enese teadmata neidsamu argielulisi mustreid jurakas Poeg ehk Indrek Taalmaa. Vaheaja järel, mil vaatajad on lammaste-lehmade karjamaalt lauta ajamisest lisaelamuse saanud, selgub, et pääsukestel oli õigus: hakkabki tibutama.