Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2018/08/17/11288283t1hc70e.jpg)
Mart Roosaar, räpparinimega Pok, on viimased kuus–seitse aastat pühkinud sügistolmu kinganinadelt, pakkinud seljakoti ja võtnud talvekuudeks suuna Aasiasse, kus ta on uidanud, vältides reisiajakirjade klantspiltidelt vastu vaatavaid turismimagneteid.
Ta on otsinud radu, kus eurooplased oma jalajälgi vähem teinud.
Räpparina on ta esindanud Eestit luulelugemise Euroopa meistrivõistlustel Prantsusmaal ja on vist ainuke pärnakas, kes poolnaljatamisi või -tõsiselt võib tituleerida end Eesti meistriks. Ja mitte võrkpallis, ehkki pikk kasv seda lubaks, vaid … oma luule lugemises. Selliseidki meistrivõistlusi on korraldatud.
Ilmusite avalikkuse ette räppari, räpitekstide kirjutajana artistinimega Pok, kui esitasite neid muusikalise saateta, võites Pärnus ühe luuletajate luulelugemise võistluse. Palju sellest aega möödas on?
See omaloomingu ettekandmise võistlus oli 2009. aastal, kui Eestis korraldati tollal alles teist korda poetry slam. Läksin sinna koos Krismar Rosina, oma põhikooliaegse klassivennaga uudistama. Sealjuures polnud mul üldse kavas esineda, aga kui õhtujuhid tundsid huvi, kas esineme, ja ma vastasin ebalevalt, et võib-olla, kutsuti mind ühel hetkel püü- nele.
Kuna räpparitel on niikuinii üldjuhul omaloodud tekstid peas, läksin. Sellele järgnesid Tallinnas Eesti meistrivõistlused, kus ma samuti võitsin. Ja siis saadeti mind Euroopa meistrivõistlustele Prantsusmaale, kus ma vist esikolmikusse ei jõudnud. Isegi ei mäleta täpselt, mis kohad nad seal välja andsid, aga esikohta ma igal juhul ei saanud.