Õuna mekk ja vitamiinirikkus sõltuvad kasvukohast

Õuntes leidub küll eri suhkruid, kuid kiudainete suure sisalduse pärast on nende imendumine organismi aeglane ­­ega ole vaja karta kiiret veresuhkru ­taseme tõusu. Foto: Urmas Luik

Õunte hooaeg kogub tuure. Lõpmatuseni ei jõua neid aga toorelt süüa või moosiks keeta, pirukasse panna. Nii rändab sügiseti koormate viisi ubinaid kompostihunnikusse. Ometi võiks seda elu alguse, armastuse ja viljakuse sümbolit eri toitudes palju rohkem kasutada. Maitseomaduste poolest annab õunu väga mitmekesiselt tarvitada. Lisandina sobib see soolastessegi toitudesse.

See, meie enda kodumaine, igapäevane vili on juba ammust aega kuulunud kõige tervislikumate puuviljade hulka. Küps õun sisaldab ­B1-, B2-, B6-, C- ja E- vitamiini. ­Selles on mitmesuguseid suhkruid nagu glükoosi, fruktoosi ja sahharoosi. Peale selle sisaldab õun arvukalt mineraalaineid: kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi. Ega’s Prantsuse vanasõna asjata ütle: “Üks õun päevas hoiab arsti eemal.”

Siinjuures on oluline märkida, et õunte vitamiinisisaldus toiduvalmistamisel peaaegu ei vähene. Tasub võimalikult palju süüa värskelt, kuid kuidagi kehvemad ei ole mahlad, moosid, kompotid või miks mitte lisada suppidesse ja hautistesse.