Võimas ja vägev – selliseid kiidusõnu potsatas eile hommikul üksteise järel vabaõhulavastuse “Saja-aastane öö” tegijate postkasti. Kuna need olid üleeile õhtul kontrolletendust vaatamas käinute emotsioonid, märkis peakorraldaja Kati Põldots, et seal valgus- ja videolahendusi alles timmiti ning, kallaku vihma või löögu välku, peaetendus peaks tulema veel parem ja vägevam.
Üle 600 rahvatantsija, näitlejate, kaitseliitlaste ja tuletantsijatega taasiseseisvuspäeva hilisõhtul etendatud “Saja-aastane öö” on pärnumaalaste suurim kingitus 100aastasele Eesti Vabariigile, olles uudne sellegi poolest, et varem pole Pärnumaa tantsupidu, mis vabaõhulavastusse osavalt peideti, ööpimeduses tehtud.
Pealavastaja Kaili Viidas oli pärnakatest abilistega kõik Vallikääru aasa võimalused ära kasutanud: tegevus toimus ühtviisi nii vallikraavi järsul nõlval, vee peal kui aasal. Kaldal pargipinkide, kaitsealuste kõrkjate ja lava tõttu oli kogu sündmustikku – eriti 100 aastat vallikraavivees varjul olnud salapärase kirstu leidmist – keeruline publiku vaatevälja mahutada, mistõttu näitlejate tegevus kuvati suurendatult otsepildina suurtele pilliroomattidele.
Helle Kirsi stsenaariumis toodi Eesti ühe pere ajalugu läbi kuue põlve vaatajate ette 100 aastat tagasi kirstu tallele pandud argiste esemete kaudu, tuues ühtlasi nähtavale selle, et meie elu on väga palju muutunud. Armastuskirju kirjutati ja saadeti siis veel paberil, õlut joodi puidust kapast, tossude asemel kanti pastlaid ja põlluharimisel oli abiks külimit.
Kõike seda ilmestasid Pärnumaa pärimusel põhinevad rahvamuusikatöötlused ja tantsud. Etenduse lõpus pandi kirstu tallele tänapäevased esemed, et sajandi pärast saaksid tulevad põlvkonnad samasuguse seikluse osaliseks.