Läinud neljapäev algas kui iga teine päev sel suvel. Ilmataat otsustas Pärnule veel päikesepaistet kinkida ja temperatuuri taas üle keskmise tõsta. Olime sellega juba harjunud. Ärkasin linnulaulu ja muruniiduki põrisemise peale. Mulle meeldis see heli, sel oli rahustav toime. Samal ajal pani ema köögis kannmikseri tööle, magamistoa laual värises telefon, millel oli plaan mind unest äratada, aga tegelikult jäi hiljaks.
Pealtnäha oli tegemist tavalise suvepäevaga, ent linnapilt rääkis vastupidist. Koduse Pärnu peaväljakul lookles pikk järjekord: noored, kes lõõskava taevakera all kohvrite-spordikottidega piletisabas seisid, nägid välja kui kaamelid, kes teineteise selja taga veejärjekorras pingsalt joogipoolist ootavad.
Järgmise saba avastasin toidupoest, kus kassapidajate ees silmasin ligemale neljameetriseid inimkette. Ootamist ma ei pelga, ema-isa on kannatlikkust mulle pärandanud. Mis pisut rahutuks tegi, oli igalt poolt vastu vaatav inimeste hulk, kel jalas üht masti tennised ja rihmikud. Kauplusest üle tee väljus bussidest sadu noormehi-neiusid ja inimrodule justkui ei tulnudki lõppu.
See rahvahulk oli aga talutav. Võib-olla seepärast, et grupid hargnesid linna eri nurkadesse, otsides varjupaika: seda korterit, mis eelmisel kuul internetist leiti ja mille eest hingehinda maksti.