Pärnu vangla lugu

2017. aasta septembris korraldati esimene kultuurisündmus Vanglafest, mis tõi endise türmi seinte vahele vabatahtlikult palju huvilisi. Foto: Ardi Truija/Pärnu Postimees

Veel paarkümmend aastat tagasi oli kombeks, et igas endast lugu pidavas ja paraja suurusega linnas pidi olema oma kinnimaja, vangla või vangitorn, kuhu saata kurjamid elu üle järele mõtlema. Polnud erandiks Pärnugi.

12. augustil 1998 andis ehi­taja vanglate ametile üle Pärnu vangla renoveeritud elukorpuse, kus oli ruumi poolesajale kinnipeetavale ühe-, kahe- ja nelja­kohalistes kambrites. Nüüdseks kurva saatusega OÜ Facio Ehituse ­renoveeris ajakohaseks 1861 ­ehitatud vangimaja ja selleks ­kulus kaheksa miljonit krooni.

Vangide elu muutus lausa ­lustiks ja lillepeoks. Peale tasuta ­lobi kolm korda päevas tekkisid kambritesse seinaga eraldatud ­sanitaarsõlmed, soe ja külm vesi ja põrandaküte, mis paljudes tollaste linnakodanike elamistes oli veel kättesaamatu luksus.

Justiitsminister Paul Varul ­ütles hoone pidulikul vastuvõtmisel, et korralik riik peab suutma oma vanglad korras hoida. Varul tõdes sedagi, et Pärnu vangla on pidevalt olnud eliitvangla, st seal on asjad püsinud korras.

Vanglate ameti peadirektor Olavi Israel andis Pärnu vangla direktorile Arvo Reedikule üle Fordi kaubabussi võtmed. Sõiduk ise seisis juba kinnimaja hoovil.

Tänu headele pidamistingimustele ja väiksusele omandas Pärnu vangla valgekraede vangla kuulsuse. Ent siin hoiti kinni peale kuulsate kummalisigi, näiteks istus Pärnus elukutseline metsavend Ülo Voitka, kes juulis 2001 vangla juhtkonna ettepanekul enne tähtaega vabastati, sest juuni lõpus oli tal täitunud pool kolmeaastasest karistusest.